Väitlus on arukas argumentide ja seisukohtade esitamine vastandlike arvamuste kokkupõrkel, see eeldab kõneosavust ja head sõnavara kasutust. Väitluses käsitletakse mingit vaidlusküsimust, milleks on kaks võrdselt paikapidavat ja samas üksteisele vastukäivat seisukohta. Tuleb analüüsida kõiki seisukohti, panna kirja, mis kaitseb ühte ja välistab teise. Seisukohti tuleb väitluses kaitsta faktide alusel, mitte pelgalt oma subjektiivsele arvamusele tuginedes.

Oma arvamust tuleb väga hoolikalt kaalutleda ja väga selgelt ning arusaadavalt väljendada. Eriti oluline on väitlusoskus poliitikutele ja avaliku elu tegelastele.

Vanas Kreekas oli väitluskunst väga oluline poliitika osa. Tänapäevases tähenduses hakkas kasutama seda terminit Hegel. Väitluskunst eeldab head retoorikat ehk suulist kõneoskust, oskuslikku ja tõhusat teooriate loomise ja edastamise kunsti ja väga head kõnetehnikat. Väitleja peab suutma end vastaspoolele ja kuulajatele arusaadavaks teha. Vastaspool on vaja alistada veenmisega.

Väitlust ei saa seostada propagandaga, see ei ole sama tähendusega. Retoorika, mida väitluses kasutatakse, hõlmab kõnekultuuri laiemalt. Klassikaline retoorika koolitab kõnelejaid tõhusateks ja veenvateks, eriti poliitikas, kohtusaalis, koguduses, ajakirjanduses, meedias, avalikus kommunikatsioonis on see oluline. See hõlmab ka sihipärast ja strateegilist manipuleerimist, mida kasutatakse suhtekorralduses, lobitöös, turunduses, reklaamis, professionaalses kirjutamises.

Vanad kreeklased hindasid kõrgelt avalikku poliitilist kõneosavust, retoorika oli poliitika mõjutamise otsustav ja väga tähtis vahend. Platon siiski kritiseeris seda kui petmise ja manipuleerimise vahendit ega näinud seda tõe avastamise vahendina. Ta nägi seda kui poliitilist vahendit teadmatute masside veenmiseks, mis mingis mõttes on ka tõde. Ta võrdles seda isegi kokakunstiga, mis maskeerib ebatervisliku toidu mõju, muutes selle maitsvaks. Aristoteles nimetas seda aga võimeks määratleda sobilikud veenmise viisid konkreetse olukorra tarbeks. Sellises tähenduses muutus retoorika kohaldatavaks igas valdkonnas, sest retoorika tugineb loogikale. Kaasajal kasutatakse väitlemist ja retoorikat palju laiemas tähenduses, ka õpetaja töös mängib see olulist rolli, veenmisega suudab ta rohkem saavutada kui käsu ja keeldudega.

10 soovitust väitlejale:

1. VÄITLUS EI OLE VAIDLUS. Kõigepealt peab väitleja olema ise oma seisukohas veendunud, alles siis saab ta selle teistele arusaadavaks teha. Väitlus ei tähenda mitte seda, et vastaspoole seisukoht automaatselt valeks tunnistatakse. Väitlus eeldab, et teise poole vastuargumendid kuulatakse ära ja lükatakse veenvalt ümber.

2. SIIRAS HUVI VASTUVÄITLEJA VASTU. Teise poole saavutused ja eeldatavad põhjendused tuleb kohe väitluse algul võtta arutluse alla. Siiras huvi ja austus teise poole vastu on väga oluline ja näitab head väitluskultuuri. Teist poolt ei tohiks kunagi alahinnata ega põhjendamatult maha materdada. Ei saa ega tohi eeldada, et vastane on rumalam või nõrgem, et tema seisukohad on absoluutselt valed.

3. ALUSTATAKSE SARNASTEST SEISUKOHTADEST. On vaja alustada seisukohtadest, mis ühtivad ja on sarnased. Vastuväitlejale on vaja anda aega rääkimiseks, nii saab teada rohkem tema seisukohtadest ja ka tema väitlemisvõimekusest. Vastast tundes on kergem oma seisukohti talle mõistetavaks teha ja tema seisukohti ümber lükata.

4. HUVIGA VASTASSEISUKOHTADE KUULAMINE. Kuulates hoolega vastuseisukohti saab oma väited sõnastada nii, nagu vastuväitleja mõtles või tundis. Saab pakkuda välja oma lahenduse ja on kergem teda sellega nõustuma veenda. Kaaslasele peab jääma tunne, et ideed või pakkumised on tema enda omad.

5. OMAPOOLSETEST PÕHJENDUSTEST ESITATAKSE TÄHTSAIM ESIMESENA JA TÄHTSUSELT TEINE VIIMASENA. Nii säilitatakse eelised, sest alles jääb tugev trump, mis pannakse lauale viimasena ja seda on raske ümber lükata.

6. VÕIMALIKULT VÄHE KASUTADA EITUST. Väitluses on oluline vastata võimalikult palju jaatavas vormis, see annab väidetele positiivse kuvandi. Oluline on hea keeleoskus ja rikkalik sõnavara, näited elust enesest. Hea diktsioon ja intonatsioon on väga olulised. Rahulik, tasakaalukas ja positiivne olek tõstab usaldusväärsust.

7. OMA VIGU TULEB TUNNISTADA. Oma vigade tunnistamine võtab vaenlaselt relvad, tal pole võimalust tõeliselt rünnata.

8. OTSUSTAMISÕIGUSE JÄTMINE VASTASELE. Viimase sõna ütlemise õigus peab jääma vastasele, nii suudab ta kaotusega paremini leppida.

9. TÕELINE JA ÜLLAS MOTIIV ON IGAS VÄITLUSES OLEMAS. Inimene lähtub kahest motiivist, tõeline motiiv sunnib tegutsema eesmärki silmas pidades, aga inimese alateadvus kaldub alati üllama eesmärgi poole. Oluline on see, kuidas üllas motiiv tõelise motiiviga ühendada, et võit ei jääks südamele kripeldama ega läheks südametunnistusega vastuollu.

10. AUSTUS JA SALLIVUS. Vastaspoolt peab austama ja temasse peab sallivalt ning lugupidavalt suhtuma. Austus tähendab, et ei räägita vahele, ei solvata vastaspoolt ega halvustata tema seisukohti. Vastaspoolel lastakse rääkida lõpuni. Teise poole põhilised väited on vaja aga meeles pidada, muidu ei saa neid ümber lükata.

---

Telli pilt pildipangast. Fotod loodusest, asulatest ja hoonetest. Samuti makrofotod ja drooniga tehtud pildid.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele sisuturundusartiklit kliki siia.