Kuu: jaanuar 2017

Kummaline komme on tekkinud inimestel kontorites. Toitudele külmutuskapis pannakse nimed. Täna näiteks sõin Tiina nimelist tuunikala-võileiba.

Murdeealisele Buratinole tekkisid näkku pungad.

“Miks sa mehest lahutasid?”

“Ta kohtles mind nagu koera!”

“Mismoodi?”

“Nõudis truudust.”

Neeger läheb arsti juurde ja kurdab: “Iga kord kui ma valge naisega vahekorras olen, siis mul pärast silmad kipitavad ja paar tundi ei näe midagi.”

Arst on pisut nõutu, kuid paneb lõpuks õige diagnoosi: patsient on allergiline pipragaasile.

Vana mees on suremas. Tõmbab veel vaevu hinge. Järsku pilk selgineb ja palub:

“Tahan astuda sotsiaaldemokraatlikku erakonda.”

Kõigil hakkab kiire, sebitakse avaldus ja kõik muu, kiirkorras kinnitatakse ka liikmeks ära, et surija viimast soovi täita.

Nigeerlane jalutab mööda Saksamaa linna tänavaid, astub ligi vastutulevale inimesele ja ütleb:

“Aitäh, et te võtsite mind Saksamaale pagulasena vastu ja pakkusite mulle toitu ja peavarju.”

“Ma olen albaanlane, mitte sakslane” vastab teine.

“Vabandust”

Sitsiilias ei ole Jehoova Tunnistajaid, Sitsiilias ei armastata üldse mingisuguseid tunnistajaid.

“Juku, sa kirjutasid kirjandis et sulle väga meeldib üks oma klassi poiss ja ta on sind isegi suudelnud. On see tõsi?”

Ja siis taipas Juku kui ohtlik on Manni pealt maha kirjutada.

Mees läheneb rannas musklites vetelpäästjale ja küsib sellelt nõu, kuidas teha nii, et naised temalegi rohkem tähelepanu pööraksid.

Vetelpäästja seletab: “Tegelikult on asi väga lihtne. Musklid siin ei loe. Tõmba omale lihtsalt Speedod jalga ja pane kartul püksi, küll sa siis näed.”

Kui naised valitseks maailma, siis sõdu ei oleks.

Oleks lihtsalt palju riike, kes omavahel ei räägi.