Inimese hääl on unikaalne ja temale ainuomane. Teise inimese häält pannakse tähele siis, kui see tema olemusele ei vasta. Nt on suurel mehel suhteliselt hele hääl või väikesel õrnal naisel madal ja mehelik hääl. Kui hääle omanik ei suuda panna oma häält piisaval määral helisema, siis ei saavuta ta ka kuulajatega kooskõla.

Peenike ja piiksuv hääl, mis tuleb suurest ja tugevast kehast, viitab sellele, et hääle omanik kardab oma jõudu ja võimeid ega lase häälel kehale vastava väärikusega kõlada. Kokku ei sobi ka vinguv hääl ja võimas kehaehitus, see viitab vaimsele ebakindlusele. Selline inimene ei pea enesest lugu ega austa ka teisi.

Värisev hääl näitab hirmu ja ebakindlust, see võib olla ka nõrga tervisega seotud.

Tuhm ja otsekui “värvitu” hääl on argadel ja ebakindlatel inimestel, kes eelistavad igas olukorras alistuda ega püüagi oma väärikust kehtestada ning sisemisi jõuvarusid kasutada. Selline hääl võib olla ka salakavalal inimesel, kes oma tegelikku olemust varjab.

Kähisev hääl viitab häälepaelte kahjustustele või ärritusele, kõrihaigustele ja -põletikele. Kähisemine tekib ka siis, kui inimene hoiab tagasi esiletükkivat karjet, ei saa või ei suuda end väljendada. Ta peaks hinge kogunenud frustratsiooni välja karjatama, siis kaoks ka kähin hääles. Meeldiv hääl muutub kähisevaks siis, kui omanik on oma häält kuritarvitanud või liiga palju rääkinud. Mida tugevamini hääl kähiseb, seda vähem usaldusväärselt see mõjub. Kähisemise puhul tuleks õppida vaikselt rääkima või rohkem vaikima, mis suunab inimese endasse süüvima ja nii võib kõlava hääle pikapeale isegi tagasi saada.

Kui hääl on ilmetu ja jutt ebaselge ning laialivalguv, siis kõneleja ei tahagi, et teda mõistetaks. Tema enda veendumused ja arusaamad pole kindlad, ta ei mõista ennast ka ise ega tahagi oma mõtteid kõva häälega kuulutada. Kui kõneleja väljendab end aralt ja ebakindlalt, siis ta tõenäoliselt kardab kas sõna võtta või on mures selle tõttu, mida temast arvatakse. Nii väljendab ennast ka inimene, kes valetab ja tõde varjab.

Kui hääl on rõhutatult pehme ja meeldiv, lausa “sulav”, seab see kahtluse alla sõnade siiruse. Ühtlasi äratab kahtlust ja usaldamatust rääkija motiivide osas. Selline hääl on aga “võrgutav” vastassoole. Sellise häälega meelitatakse ihalusobjekti, rääkija sõnu ei peaks sel juhul võtma “puhta kullana”. “Mesine” hääl on sageli ka pugejatel ja ülemuste “kintsukraapijatel”.

Vinguv ja virisev hääl äratab samuti kahtlust ja umbusaldust, ühtlasi tekitab ebameeldiva tunde kuulajas. Sellist häält ei taha keegi pikalt kuulata.

Metalne hääl on külmadel ja kalkidel inimestel.

Liiga kõva hääl mõjub kurjalt ja ebameeldivalt ning viitab sellele, et inimesel on raske oma emotsioone kontrollida. Karjujate kohta kehtib aga vanasõna: “Haukuv koer ei hammusta”. Need, kes teiste peale karjuvad, pole tegelikult nii kurjad, kui välja paistavad. Ettevaatlikuks peaks tegema hoopis mahe, vaikne ja jahe hääl, kui sõnad on iroonilised, sarkastilised või isegi õelad. Nii räägib ohtlik, tugev ja tark vastane.

Sisisev hääl meenutab mao häälitsust, seostub mürgisusega, vale ja salakavalusega, isegi vandenõuga. See tekitab kuulajas ohutunde.

Häälega saab teisi mõjutada, see sõltub ka meeleoludest ning hingeseisunditest. Kuulekad ja treenitud hääled on tavaliselt headel pedagoogidel, sõnaosavatel poliitikutel, arstidel, raadiosaadete tegijatel. Hääl tasuks värske ja kõlav hoida ka teistel. Häält on võimalik treenida eriliste hääleharjutustega, mis muudavad häälepaelad tugevamaks. Igaüks võiks mõelda, milline on tema enda hääl? Kas see pälvib tähelepanu? Kas see on kooskõlas sellega, mida soovitakse öelda? Kas see jätab hea mulje? Kas võib seda usaldada ja kas see äratab usaldust teistes?

Et hääl mõjuks usaldusväärselt, ei ole vaja seda emotsioonidega paisutada ega liigselt “seadistada”. Tuleb vaid õppida end avatult ja vabalt väljendama, seejuures ka oma meeleolusid näitama. Mitte liiga kõvasti ega liiga vaikselt, vaid ikka parajalt, et öeldut ka teised kuuleksid ja kuulda võtaksid. Kahtlemata on meeldiv hääl suur pluss, eriti kui seda peab igapäevases töötegemises pidevalt kasutama. Hääl kõlab sageli valesti seetõttu, et rääkimise ajal hingatakse valesti. Rahulikus olekus hingamine erineb ärritunud või ärevas olekus hingamisest. Pikkade kõnede ajal peab rohkem pingutama rinna- ja kaelalihaseid ja tõstma õlgu, sest häälepaelad töötavad suure koormuse all. Soodsam oleks hingata roiete alaosaga, mille puhul on aktiivne diafragma. Hääle tekitamisest võtavad osa huuled, keel, pehme suulagi ja alalõug, mis moodustavadki kokku artikulatsiooniaparaadi. Kui hästi ja kooskõlastatult see aparaat töötab, sellest sõltub inimese diktsioon ja hääle kõlavus. Diktsiooni on võimalik peegli ees harjutada, seda saab iga inimene ise teha.

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.