Raha- ja varakarma

Aegade algusest peale on tekitanud küsimusi raha ja varade jaotamine. Siin maailmas on ju nii palju looduslikku ressurssi, raha ja varasid, miks siis ühtedele antakse nii palju ja teistele mitte midagi? Raha ning varade valesti kasutamine on enamiku selle maailma hädade põhjus. Täiusliku looduse külluslikkus vihjab, kui palju meile on tegelikult antud, aga inimene ei suuda seda endale teadvustada.

Selgeltnägijad väidavad, et rikkalikkus väljendub türkiissinise spirituaalse väljana inimese auras. Kui see on olemas seal, siis on inimene teadvustanud enda jaoks raha ja rikkuse olemuse ning kasutab seda enamvähem õigesti. Kui inimene on ahnuse, pettuse, varguse või mingil muul kahtlasel viisil kogunud oma varanduse, siis on auras tume avokaadoroheline või porikarva värv türkiissinise asemel.

Miks siis kõik ei saa osa rikkusest? Peamine põhjus on sageli inimese enda vaba tahe. Inimesed ei ole võrdsed oma vaimse arengu poolest. Asi ei olegi tegelikult võrdsuses või ebavõrdsuses, vaid jõupingutustes, arukuses ja oskustes. Kes tegeleb finantsasjadega rohkem, areneb ka selles vallas rohkem. Ahnus eksisteerib nii suurfirmade kui isiklikul tasandil. Kui maailm sellest vabaneks, siis muutuks paremaks tohutult kiiresti.

Halb või hea rahakarma ei tähenda sama, mis kiitus või karistus. Karma on alati õppetund, mis õpetab inimesele, kuidas olla parem inimene ja kuidas vaimselt rohkem areneda. Nii leiabki inimene alateadlikult olukorrad ja inimesed, kes tema enda õppetundideks parimad on.

Rahakarma õpetab raha väärtustamist ja rahaga ümber käimist. Õitseng tuleb enda jõupingutuste, andekuse ja tegudega ära teenida. Erinevad õppetunnid on neil, kellel on raha ja neil, kel raha pole. Raha teenimine on väga vajalik oskus maises elus, aga raha võidakse taga ajada täiesti valedel põhjustel. Iga vale põhjus loob vastava karma. Eriti kadedad ollakse nende inimeste peale, kes on rikkaks saanud vaeva nägemata (sünnipäraselt, pärimise teel, loteriivõiduga vms. viisil). Inimesed arvavad enamasti, et kõik rikkad on oma vara saanud teiste arvelt.

Idamaise filosoofia järgi on miljardäri perre sündimisega inimene sellise privileegi ära teeninud eelneva karma tõttu. Hing on mitmete elude jooksul tõestanud, et suudab rahaga ümber käia, on kiire taibuga rahaasjades. Kui inimene sünnib jõukasse perre, siis peab ta selles elus veelgi paremini ja arukamalt raha kasutama ja õppima seda ka vähemvõimekatega jagama, heategevusega tegelema. Seda ei tohi aga teha arutult ja üliheldelt raha pillates. Ka abisaaja peab olema selle privileegi ära teeninud. Enamasti muutub inimene kiirel rikastumisel isekaks, ülbeks ja uhkeks. Tuntud vanasõnal “uhkus ajab upakile” on tõepõhi all. Kui jõukasse perre sündinud inimene head karmat juurde ei tekita, siis langeb ta järgmises elus alla või kaotab kogu vara juba selles elus. Sel juhul peab ta uuesti nullist alustama.

Raha omamine tähendab eelkõige rahaga vastutustundlikku ümberkäimist. Mida rohkem on inimesel raha, seda kõrgem peab olema tema vaimne areng. Kes sünnib vaesena ja oma töö või andega rikkuse saavutab, see võis olla eelmises elus rikas, aga raha valesti kasutades kaotas oma raha. Kui ta omandab õppetunnid, saab ta vara tagasi, sest teadmised on tal ju alles.

Väidetakse ka seda, et korruptandid kaotavad kõik mitmeks inimpõlveks.

Hea karma võtmeks on mitte suhtuda rahasse iseenesestmõistetavusega. Raha tuleb kasutada otstarbekalt ja austusega, aga selle külge ei tohiks ka küünte ja hammastega klammerduda, nagu oleks see ainuke väärtus maailmas. Maailmas on ju ka asju, mida raha ja varanduse eest osta ei saa. Näiteks tõeline ja ehe armastus ning tegelikult ka hea tervis.

Rikkal inimesel on väga raske teha vahet nende vahel, kes temast endast tõeliselt hoolivad või kes ainult tema rahast hoolivad. Ka rikkad on surelikud. Raha abil saab pikendada küll elu, aga surmahaigust sellega ei ravi. Hästi paigutatud raha paljuneb, halvasti kasutatud raha kaob. Raha nautimises ei ole senikaua midagi halba, kui seda tehakse mõistuse piirides ja jagatakse hüvesid ka teistega. Oma töö vilju peabki nautima. Siddharta näiteks loobus rahast ja varast Jumala teenimise nimel ning sai tuntuks Buddhana. Taoline ohver ei lähe õitsengu seadusega vastuollu. Selline hing teenib teisi väga palju ja kogub head karmat edasi.

Raha tuleb alati inimese juurde, kui ta on mingil moel tõeliselt selle ära teeninud. Selline on kõrgem raha seadus. Kui inimene ei saa ka rikkaks, siis saab ta ikkagi oma eluga igas mõttes hästi hakkama ja rahulolematuseks ei ole põhjust. See toimib seni, kuni inimene ei hakka kadedusest ja ahnusest ennast edukamatega võrdlema. Kui aidatakse kedagi, siis ei tohiks olla mõõdutundetult helde, endale kahju teha ei tohiks.

Teatakse mitmeid raha säilitamise ja kasvatamise tarkusi. Kui eelistatakse koguda raha, siis ei tasuks seda kogu aeg üle lugeda, muidu raha juurdevool võib lakata. Vanarahvas hoiatas ka toas vilistamise eest, mis pidi kaitsevaimud eemale peletama. Seda tehes vilistatatakse piltlikult oma raha ja õnne peale.

Raha tuleb välja anda parema käega ja vastu võtta vasakuga. Makstes poes või mujal sularahaga ei tohi rahatähti kunagi käest kätte anda. Rahatäht tuleks kasvõi hetkeks asetada letile või lauale. Siis rahavool ei katke ja ära ei maksta oma viimast. Kunagi ei tohiks mitte kellelegi kergekäeliselt laenu anda, sest nõnda antakse ära osa oma heast õnnest.

Teisipäeval raha väljalaenamine pidi tooma lausa suuremat sorti jama, mida parandada saab vaid sellega, et raha makstakse tagasi suurtes kupüürides ja korraga. Ka õhtutundidel ei ole hea välja laenata või suuri väljamakseid teha, siis ei jõua raha tagasi tulla. Räägitakse ka seda, et 50-ne kupüürisel olevat raha ligitõmbamise jõud, sellele olevat trükitud salamärk, mistõttu ei tohiks seda kergekäeliselt väikeste kupüüride vastu vahetada. Raha ei tohiks maast korjata ristteelt, siis võib teise inimese karma endale saada. Sente maast korjates võib jäädagi neid korjama, kuigi on ka selline ütlus, et kes senti ei korja, see suuremat raha ei saagi.

Tänapäeval kasutatakse sularaha aina vähem, mis ei tohiks aga vähendada vastutustundlikku suhtumist rahaasjadesse. Raha ja varandusega seotud tarkus ei ole seotud alati akadeemilise haridusega. Ka väga kõrgelt haritud inimesed võivad rahaasjades taipamatud olla ja akadeemilise hariduseta inimesed võivad olla osavad ning taiplikud. Üks on aga kindel, kui Teil on suuremat sorti rahajamad, siis tuleks tõsiselt mõelda, milline on Teie enda õppetund selles valdkonnas?