Lapse käitumine ja iseloom sõltuvad temperamendist, soost ja vanusest, aga ka kasvukeskkonnast ja kasvatusest. Väikesed tüdrukud on enamasti kuulekamad ja poisid lärmakad ning elavamad. Poisid taluvad tüdrukutest halvemini ka lahusolekut emast, sest on emasse rohkem kiindunud. Kolmandaks eluaastaks on sama vana poiss tüdrukust arengus pisut maas. Nooremas koolieas on tüdrukud kaastundlikumad, püüdlikumad ja abivalmimad, seda muidugi vanemate hoiakust sõltuvalt. Poisid on selles vanuses tundlikud peamiselt omaenda valu suhtes. Pole õige selles vanuses poisile öelda, et mehed ei nuta. Negatiivsed allasurutud tunded viivad pingete, rahulolematuse ja vastuhakuni, isegi kakluseni kaaslastega. Poisile tuleb anda vabadust tundeid välja elada, ainult nii õpib ta oma tundeid taltsutama.
Algklassides tunduvad tüdrukud poistest taiplikumad, sihikindlamad ja otsustusvõimelisemad. Enamasti on neil hinded paremad ja nad kohanevad oludega kiiremini, saavad poistest rohkem tunnustust. Poisid on aga füüsiliselt liikuvamad, taibukamad täpisteadustes, orienteeruvad paremini, neil on parem tehniline taip, kuigi lugemisega võib olla raskusi ja kirjutades teevad palju vigu.
Teismeeas meeldivad poistele kollektiivsed tegevused, mistõttu see on periood, kus paljud poisid sattuvad kampadesse. Poistele on vaja just seetõttu õpetada varasest east alates iseseisvat mõtlemist ja otsustamist. Tüdrukud ei armasta suures parves olla, sõbrustavad vaid mõne omasugusega. Tüdrukutele võiks õpetada varasest east alates väärikust.
Kuidas anda lapsele arusaamine heast ja kurjast?
Last võib kahjustada, kui anda talle liiga palju süüa, liiga palju vabadust või liiga palju muljeid ja kohustusi korraga, aga armastada last liiga palju ei saa. Kõige kuulekamad on lapsed, kelle vanemad pööravad neile piisavalt armastavat ja hoolivat tähelepanu, aga on samas ka nõudlikud. Vastassoost vanemaga läbisaamisest oleneb edaspidine suhtlemine vastassooga, omasooline vanem on aga eeskujuks. Väikelapsed ei jaga täiskasvanute arusaamist sellest, mis on meeldiv ja mis vastik, nad murravad ema-isa maailma sisse ja rikuvad nende rahuloluseisundi.
Enamasti kõik lapsed armastavad sodimist, segadust, pori ja liivaga mängimist, lumesöömist, kiusavad meelsasti kassi, määrivad riideid, on lärmakad, sikutavad kaaslast juustest ja teevad palju muud häirivat. Vanemad võivad ju nautida käsutades-keelates oma võimu, aga abi sellest on vähe. Lapsed õpivad maailma tundma mängides, mistõttu tuleks igasugusesse mängu suhtuda soosivalt ja pikkida sinna sisse ka õpetlikke ivasid. Väikelaps ei tea, kuidas olla ja käituda, aga täiskasvanutelt saavad lapsed sageli vaid vastuolulisi signaale, sest täiskasvanud räägivad üht ning käituvad sageli hoopis vastupidi. Reeglite ja distsipliini eesmärk peaks olema õpetada last rõõmu tundma oma heast käitumisest. Lapsed vajavad kindlaid reegleid, mis tegelikkuses tähendab, et vanemad peaksid oma nõudmistele kindlaks jääma ja ka ise oma sõnadele vastavalt käituma. Isegi siis, kui see on väga pingutav ja nõuab palju aega. Niipea, kui öeldust kõrvale kaldutakse, reeglid enam ei kehti ja laps muutub ebakindlaks, sest ta ei tea enam, kuidas on õige.
Teadlased on avastanud, et kasvatuse kogemus võib muuta isegi aju ehitust. Agressiivset last võib kasvatusega trimmida, et ta oma energia õigesse kanalisse suunaks. Vanemad pole teadlased, ega oska ette aimata, millised kogemused milliseid iseloomuomadusi võimendavad. Kasvatuses on parem vähem sõnu ja rohkem tegusid. Kasvatuse põhimõtted mahuvad tegelikult 10-sse käsku, mida saab lapsele arusaadavas keeles ja mänguliselt õpetada. Mõnikord mõjub sügavalt silmavaatamine sõnadest rohkemgi, aga see nõuab autoriteedi olemasolu. Kui lapsevanemal on võimu ja raha palju, aga autoriteeti ja visadust vähe, siis kasvatus tulemust ei anna. Tulemuse tagab visa järjepidevus, tingimatu armastus ja hoolimine. Jõukohased kohustused aitavad lapsel kasvatada vastutustunnet ja lemmikloom õpetab hoolivust. Kodu peaks andma põhitõed viisakast käitumisest, head lauakombed ja teistega arvestamise oskuse. Alati peaks tunnustama lapse tahet ise midagi ära teha või aidata. Kui miski lähebki viltu, siis ei peaks kiirustama kriitikaga.
Täiesti valesti on aru saadud tänapäeval vabakasvatusest, mis ei tähenda mitte sugugi kasvatuse puudumist, vaid nõuab vanematelt suurt tarkust. Laste kasvatamisse tasub investeerida aega, kannatlikkust, raha ja armastust. Kui laps õpib läbi vastutustunde keskenduma elu edasiviivale positiivsele energiale, siis saab halvast vaid juhukülaline. Mida rohkem lapsega koos aega veedetakse ja ringi liigutakse, seda vähem on ooatamatuid olukordi, sest lapsed õpivad vahetu kogemuse kaudu kõige paremini. Iga kord, kui midagi läheb viltu, on vaja lapsele arusaadavalt selgitada ja koos arutada, miks nii läks ja mida saaks paremini teha.
Lapsed on kõik erinevad, iga laps on kordumatu, pole võimalik anda mingeid kindlaid reegleid ja üht last teisega võrrelda ei tohiks. Kui midagi läheb halvasti, siis peaks kritiseerima lapse tegu, mitte sisendama lapsele, kui halb ta on. Pole õigeid ja valesid kasvatusmeetodeid, on vaid toimivad ja mittetoimivad. Lõpptulemuse pealt on niikuinii näha, kui edukas selles kasvatusprotsessis on oldud. Kõige hullem on lapse jaoks vanemate hoolimatus ja ükskõiksus, lapsega veedetud aega ei saa kompenseerida raha või kallite kingitustega ja lapsed tunnevad alateadlikult ka valetamise ära, kuni on veel rikkumata ja puhtad. Tavaliselt käituvad halvemini ärevushäirete, hirmude ja stressiga maadlevad lapsed.
Lapsed tajuvad alateadlikult koduseid pingeid, vanemate probleeme ja tülisid, isegi kui väliselt tundub kõik korras olevat. Tihti pole lastel oma muresid kellegiga jagada. Ka kool ei ole lapse jaoks turvaline paik ja kiusamist esineb juba lasteaias. Kui laps jäetakse oma muredega üksi, siis kaasnevad sellega varem või hiljem ka käitumishäired. Muidugi on ka lihtsalt hellitatud või raske iseloomuga lapsi, kes pole pidanud teistega iialgi arvestama ja on kõike saanud vastavalt oma soovidele.
Vastutus ja kohustused aitavad igal lapsel sirguda, need peavad olema vaid ea- ja jõukohased. Kasvades kasvavad nii lapse kohustused kui ka õigused. Usaldus ja õiglased nõudmised sillutavad lapsele teed täiskasvanute maailma.
Millest üldse aru saada, et lapsele on liiga vähe tähelepanu pööratud?
Peamine märk ongi lapse halb käitumine või endassetõmbumine. Väiksem laps jonnib, sodib seintele, haugub vastu, ropendab, lööb või hammustab kaaslasi. Just nii väljendab ta oma pingeseisundit. Kui väikese lapse vajadus ema soojade tunnete järele on rahuldamata, siis just nii ta käitubki. Vanema lapsega tekivad hoopis teist laadi probleemid ja ta otsib aina rohkem tunnustust ja rahulolu kampadest. Selline laps võib näha hirmuunenägusid, võib alla pissida või ennast meelega vigastada, ta võib isegi kodust põgeneda või haigeks jääda. Ta võib kuulata ennastunustavalt lärmakat muusikat või on kogu aeg nutitelefonis. Kui laps tavapärasest erinevalt ja halvemini käituma hakkab, tasub olla tähelepanelik. Igal lapsel on vaja armastust, tunnustust, tähelepanu ja kaastunnet hoolimata sellest, kes on tema vanemad või kui tööga hõivatud ja probleemidest vaevatud nad on. Lapsed tunnevad alati ära, kas vanemad kuulavad neid tegelikult ja mõtlevad kaasa või nad lihtsalt teevad näo, et nad kuulavad ja mõistavad. Lapse kasvamise aeg pole lapse ega vanema jaoks kerge, aga sellest võib ka parima võtta. Iga laps vajab enda kõrvale vähemalt ühte hoolivat ja armastavat täiskasvanut, kes aitaks tal õigeid valikuid teha ja inimeseks olemise põhitõdesid omandada.
NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.
Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.
