Koolikiusamine pole mingi moeteema, seda esineb nii vaimset kui füüsilist laadi nii õpilaste endi kui ka õpetajate ja õpilaste vahel. Reaalne koolikiusamine on näiteks kaklemine, togimine, tõukamine, asjade äravõtmine või lõhkumine, luku taha panemine, raha “pommimine”, pahatahtlike kuulujuttude levitamine, halvustamine, nilbete väljendite kasutamine, käperdamine jms. Tänapäeval on koolikiusamine kolinud suures osas sotsiaalvõrgustike keskkonda ja internetti. Koolikiusamine võib olla ka õpetajapoolne eelarvamuslik suhtumine ja ka õpetaja ise võib olla koolis laste poolt tagakiusatud.

Mida vastuolulisem on ühiskond, seda tasakaalutumad on tema liikmed. Koolikiusamine on tihedalt seotud ühiskonnas ja pereelus toimuvaga. Madala enesehinnanguga, tõrjutud ja tähelepanuta jäänud laste puhul väljendub see peamiselt vägivallatsemises ja kiusamises või kiusamise ohvriks olemises. Televisioon ja nutimaailm võimendavad seda. Lapsel pole veel täit ettekujutust tõelisusest ja tagajärgedest, mida üks või teine samm tegelikult kaasa toob.

Tänapäeval tundub olevat tekkinud väärarusaam, et üha rohkem vägivalda ongi loomulik ja paratamatu. Laps ei taju, kui palju teine inimene on võimeline taluma, mistõttu ka enesetapud koolieas pole haruldus (isegi koolitulistamine pole enam ulme). Laps ei hooma, et jalahoop võib tappa ja julmad sõnad parandamatult hinge haavata. On tõestatud fakt, et esmaspäeviti on lapsed agressiivsemad, sest nädalavahetusel vaatavad vägivaldseid filme või mängivad ennastunustavalt arvutimänge. Aga reaalses elus aega tagasi pöörata ei saa ja mitut elu ei ole. Vaenulikkus teiste vastu tuleneb enamasti hirmust ise haiget saada. Hirm laastab lapse psüühikat ja nii astutaksegi sageli just agressiivsusega hirmu vastu. Usalduse, hoolivuse, armastuse ja kindlustunde puudumine mõjutavad kooliskäijat last nii üht- kui teistpidi, temast võib kergemini saada nii tagakiusatav kui ka ise kiusaja. Ilusate asjadega armastust ja hoolivust kompenseerida ei saa. Ka liiga karm distsipliin, füüsiline karistamine ja psühholoogiline surve mõjuvad lapse teadvusele halvasti. Turvalises ja hoolivas keskkonnas kasvanud lapsed tunnetavad maailma paremini. Nad pole sugugi naiivsemad, vaid oskavad suhteid paremini analüüsida, leiavad sõpru ja partnereid kergemini. Kalduvus inimesi usaldada on kõrge intellekti tunnus.

Sotsiaalvõrgustikud annavad ühelt poolt võimaluse suhelda igal ajahetkel, vahendavad infot kiiresti, aga teiselt poolt annavad koolikiusamiseks uusi võimalusi. Sotsiaalvõrgustikest sõltuvuses olevad lapsed kaotavad huvi tegeliku elu vastu ega püüagi oma silmaringi laiendada muude vahenditega. Sõltuvusse satuvad just madala enesehinnanguga ja psüühilises häireseisundis olevad lapsed. Sotsiaalvõrgustike maailm on ebareaalne, kohutavalt tähtsaks muutub see, mida teised arvavad, mitte tegelik ja reaalne.

Inimene harjub kõigega ja ka laps võib isegi koolikiusamist paratamatuks pidada. Kui puuduvad usalduslikud suhted, siis lapsevanemani jõuab lapse hingevalu ja väsimus vaid siis, kui laps tõsiselt haigestub. Sotsiaalvõrgustikes ja nutiseadmetes pidev istumine ei lase lastel tegelikus reaalses elus sotsiaalset küpsust saavutada. Suhtlemiskogemused ja -oskused saavad areneda aga vaid reaalselt teistega suheldes. Sotsiaalne küpsus eeldab seda, et laps oskab omaealistega lävida, nendega koos mängida ning tegutseda ja võimalikke suhtlemisprobleeme ilma vägivalla ja kiusamise (või kiusamise alla sattumiseta) lahendada. Laps peab õppima ennast nägema reaalses ajas, ta vajab kokkupuuteid igas vanuses lastega. Endast nooremaid (ja nõrgemaid) lapsi õpib ta nii kaitsma, endast vanematega suheldes õpib suuremaid õigusi ja ka suuremaid kohustusi, omavanuste lastega suheldes saab ennast teistega võrrelda.

“Karuteene” teevad need vanemad, kes püüavad oma “võsukesi” omavanuste laste eest kaitsta ega võimalda piisavalt lävida, kartes teiste laste halba mõju. Halb on ka see, kui üldse lapse suhtlusringkonda ei kontrollita.

Koolis puutub laps paratamatult teiste lastega kokku, kuidas oskab ta siis lahendada seal tekkivaid probleeme, kui suhtlemiskogemused eakaaslastega puuduvad. Just ühises mängus või tegevuses omandab laps reaalseks suhtlemiseks vajalikud kogemused. Mäng on lapse peamine sotsiaalse teadvuse kujunemise vahend. Nii arenevad psüühilised protsessid, isikuomadused, fantaasiad, tajud ja loomingulised anded. Kui selle tegevuse käigus ka roppe sõnu omandatakse, siis pole see katastroof, küll õpitakse ära ka neid mitte tarvitama (vähemalt mitte valel ajal ja vales kohas). Täiskasvanute maailma aheldatud üksik laps on väga õnnetu ja hilisemas elus ka üsna abitu.