Kui lasta joonistada väikesel lapsel oma perepilt, võib sellest mõndagi välja lugeda. Sobiv
vanus on lasteaialaps või algklasside laps. Esimesena hakkas laste joonistusi teaduslikult
uurima 1947. aastal psühhoanalüütik Wolff. Selgus, et lapsed joonistavad tähtsuse
järjekorras inimesi ja asju pildile, mis võib viidata ka rollijaotusele perekonnas. Kindlasti
peaks laps ise pisut rääkima oma joonistusest ja alles siis saab hakata tõlgendama,
muidu võib tõlgendus olla liiga subjektiivne.

– Kui laps jätab joonistamata mõne pereliikme, siis näitab see varjatud soovi sellest pereliikmest vabaneda.

– Tõrjutud laps jätab ennast perepildilt välja või joonistab paberi teisele poolele. Seda juhtub sageli siis, kui perre sünnib uus laps.

– Kui laps kujutab ühte pereliiget teistega võrreldes oluliselt suuremalt, siis peab laps seda pereliiget teistest tähtsamaks.

– Kui laps joonistab ennast samasuureks kui teised pereliikmed, siis arvestatakse temaga kodus nagu teistega. Kui teised pereliikmed on väiksemad, viitab see enese tähtsustamisele.

– Olulised on erinevad kehaosad. Näiteks ema või isa mustaks värvitud käsi võib viidata füüsilisele karistusele, emade suured suud võivad viidata kamandamisele, suured punnis silmad kõigenägemisele, suured kõrvad viitavad kuulamisoskusele, ema ebaloomulikult suured jalad sellele, et ema jõuab kõikjale. Detailide juures on oluline autorilt selgitust küsida.

– Uuringutest selgus, et 38% joonistab esimesena ema, 35 % enda, 17% isa, 8% õed-vennad. Kelle joonistab esimesena, sellega on kõige rohkem seotud. Kui laps joonistab ema viimasena, siis näitab see halba suhtumist emasse.

– Kui laps joonistab kedagi hoolikalt ja suure pühendumusega, siis näitab see soosivat suhtumist ja kiindumust.

– Kui laps joonistab enne ümbritsevad esemed ning alles siis pereliikmed, siis ei taha ta eriti oma perest pilti teha. Võib viidata ka peresisestele halbadele suhetele või halvale kontaktile sellega, kes palus joonistada.

– Kui laps mõtleb enne mõne pereliikme joonistamist, siis ta alles mõtleb, kas joonistada seda pereliiget. Suhted ei ole ilmselt head.

– Mõne figuuri kustutamine ja parandamine võib näidata nii häid kui halbu suhteid. Kui laps lihtsalt kustutab mõne pereliikme ära, siis ei taha ta teda perepildile. Suhted pole head.

Värvide valikul näitavad ühesugused värvid pereliikmete kokkukuuluvust. Kui lapsel endal on mingid kindlad värvitoonid ja neid on märgata ka mõne teise pereliikme juures, siis on neil pereliikmetel hingeline ühtekuuluvus hea (näiteks endal punased püksid ja emal punane kleit). Kui mõni värviline ese (mis on teise pereliikmega ühte värvi) on pereliikmete vahel, siis lahutab see psüühiliselt. Värv tähendab hingesidet.

– Kui peres on igaüks omaette isiksus, siis on nad kõik ka erinevat värvi. Kui selline pere hoiab ka veel käest kinni ja on enam-vähem ühel joonel, siis on tegemist tasakaaluka ja arvestava perega.

– Kui ema ja isa ei ole pildil ühendatud, siis tunneb laps, et nad ei käitu nagu abielupaar ja on eemaldunud. Olulised on ka kehaosad, mis on omavahel ühendatud.

– Must värv perepildil ei tähenda ilmtingimata halba või pahelisust, vaid suurendab sageli selle inimese tähtsust. Sageli on selleks autoriteetne isa.

– Kui peres valitsevad head suhted, siis on pildil kõigil inimestel kehaosad välja joonistatud, neil on palju riideid seljas ja laps kasutab palju värve. Joonistamata kehaosad ja puudulik riietus viitavad halbadele suhetele, samuti väga sünged värvid.