Vastutus aitab lastel kasvada

Koolieelik tunneb end juba tõeliselt suurena, mistõttu see ongi õige aeg hakata lapsele rohkem vastutust ja kohustusi andma, samas ka rohkem õigusi. Usaldamine ja õiglased nõudmised ning kohustused aitavad lapsel suureks sirguda. Kindlasti on selles eas vara nõuda, et ta üksi kodus suudaks olla. Hirm on kerge tulema ja vajalikud telefoninumbrid ning õpetussõnad võivad meelest minna. Aga lühikese aja on ta suuteline ka üksi olema, kui ta teab, et võõrastele ust ei avata, aknad peavad olema kinni ning nuge, tikke, pliiti ja elektririistu üksi olles ei puutu.

Kooliikka jõudes teeb lapse iseseisvumine suure hüppe, lapsed tahavad kauem üleval olla, õues sõpradega viibida ja oma taskuraha kasutada. Kui laps tunneb raha väärtust võib talle taskuraha anda või pangakaardi teha. Lapsele tuleb tema kasvades jätta ka isiklikku ruumi (igasse nääklusse sõprade vahel ei ole vaja sekkuda, aga turvalist interneti kasutust ja suhtlemiskultuuri on vaja õpetada küll). Vanemad kipuvad lapse elu väga mugavaks tegema, kuna laste töökvaliteet pole suurem asi, neid peab sundima ja kontrollima, siis pigem tehakse kõik tööd ise ära. Targem oleks lapsega koos tööd teha, õpetada talle õigeid töövõtteid ja töövahendite kasutamist ning oluline on õpetada ka aja kasutamist.

Vanemad, kes kogu töö ise lapse eest ära teevad, võtavad temalt rahulduse, mida tehtud töö tekitab. Lapsed on tegelikult seda rahulolematumad, mida vähem vanemad neid usaldavad. Laps, kellele ei usaldata ühtegi tööd, tunneb kindlasti, et teda ei võeta tõsiselt. Kui talle antakse vaid tähtsusetuid ja tobedaid ülesandeid, ka siis ei tunne laps end hästi. Kui kolmeaastane laps on vaimustuses igast väikesest toimetamisest, siis kuueaastane suudab töid juba edukalt teha, aga kümnene hakkab kindlasti viilima, kui talle pole kunagi lubatud töödes osaleda. Kümnendal eluaastal jõuavad lapsed viilimise ikka ja siis on juba hilja esimesi ülesandeid anda. Võib koostada vajalikest töödest nimekirja ja lapsel lasta valida tööd, mida ta soovib ise teha. Tööarmastust ei kasvata, kui anda lapsele ainult ebameeldivaid töid, mida ta kohe üldse ei salli ja ka ranged käsud-keelud annavad enamasti vastupidise efekti.

“Präänik” (kiitus) on lapse motivaatorina alati parem kui “piits” (sund ja karmid käsud). Töö sooritamiseks võiks olla siiski ajaline piirang, mille jooksul peab antud töö tehtud saama. See õpetab otsustamist ja planeerimist. Laps tunneb end tähtsama ja vajalikumana, kui saab teha ka keerukaid töid.

Raha kodutööde tegemise eest antakse vaid erandjuhtudel, lapsele peab selgitama, et koduse majapidamise toimimisse peavad kõik pereliikmed oma panuse andma. Kriitikaga võiks olla pigem kokkuhoidlik ja ka tööd üle tegema pole vaja sundida vägisi, kui kvaliteet ei rahulda. Küll töö kvaliteet ajapikku paraneb vastavalt oskuste paranemisele. Kui laps ei näita kohe üldse koostöövalmidust, võiks talle samamoodi vastata ning tema soove ja tahtmisi eirata.

Taskurahal on samuti oluline roll, sest see õpetab lapse majandama ja raha väärtust mõistma. Selleks peaks olema kindel süsteem, kas laps saab väiksema summa lühemaks ajaks või suurema pikemaks perioodiks ja lapsega tuleks enne reeglid paika panna. Kui süsteem on loodud ja toimib, siis tuleks sellest kinni pidada. Lapses ei tohiks kujundada sellist arusaamist, et ta võib igal ajahetkel raha saamist enda kasuks pöörata. Raha andmine kindlaks perioodiks õpetab planeerima, kui nädalaks antud raha on juba teisipäeval otsas, siis nii ongi ja juurde enne tavapärast aega ei saa.

Ka laenamise kahjulikku mõju tuleks lapsele varakult selgitada. Võib proovida ka last motiveerida säästma. Kui lapsel õnnestub säästa, siis võib maksta intressi järgmise taskuraha andmisel, aga kindlasti varem kokkulepitud suuruses. Oma taskuraha kasutamise üle otsustab laps ise. See õpetab valikuid tegema ja halbadel ning headel valikutel vahet tegema. Ka lubadustest kinnipidamist on oluline õpetada.

Lapsed on nooremas eas väga koostööaltid ja abivalmid, mistõttu tuleks nende koostöötahe alati ära kasutada. See võtab rohkelt aega ja kannatlikkust ka vanematelt, aga tasub alati pikas perspektiivis ära. Loomulikult ei tohi seejuures unustada, et laps on ikka laps ja talle peab aega jääma ka oma mängudeks ning tegemisteks.