Kuidas leida endas rahu?

Inimese aju on arenenud nii, et see keskenduks rohkem negatiivsetele tulemustele, kujutaks ette halvimat. See toimub inimese enda kaitseks, et inimene hindaks ohtusid võimalikult kõrgelt, kuid võimalusi ja ressursse ebapiisavalt. Aju mandelkehas on isegi kohad, mis takistavad erinevate hirmude unustamist, eriti lapsepõlves kogetud hirmude. Mandelkeha on see aju osa, mis aktiveerub stressiolukorras, on seotud nii emotsionaalse kui füüsilise valuga. Kui keha vallutab stress või ohutunne, siis eritab see kortisooli, mis on stressihormoon. Positiivse enesetunde korral allub keha paremini ravile ja valu leevendamisele.

Närvilisus on osalt kaasa sündinud, kõige võimsam viis rahu leida on enesesisendus. Iga päev käib peast läbi tohutu hulk mõtteid, pidevalt toimub sisedialoog, sest peab vastu võtma otsuseid.

Kõige keerulisem on hakata oma mõtteid teadlikult jälgima, sest seda segab liiga kiire elutempo. Igal inimesel on kindel võnkesagedus, samaväärse vibratsiooniga inimesed satuvad sarnastesse olukordadesse ja seetõttu ka kergemini omavahelistesse konfliktidesse. Eesti vanasõna ütleb: “Õige hõlma ei hakka keegi”. See väljendab ilmselt seda, et sündmused, inimesed ja olukorrad annavad tagasisidet iseenda sisemise rahu kohta. Kõige paremini toimivad lühikesed, täpsed ja positiivsed enesesisendused. Need ei tohiks olla sõnastatud tulevikuvormis, vaid sõnastama peaks olevikuvormis (näiteks mul on hea töökoht, mul on tore perekond, ma olen õnnelik jne.). Kui sõnastada tulevikuvormis, siis jääbki tegelik soov ebamäärasesse tulevikku. Kasutama peaks alati jaatavat vormi, sõna “ei” enesesisenduses nõrgestab seda (näiteks “ma ei ole haige” on palju nõrgem kui “ma olen terve”). Lähtuda tuleks alati iseendast. Kui soovitakse armastust ligi tõmmata, siis pole hea kasutada inimeste nimesid. Kui konkreetne isik ei vasta tunnetele, siis blokeerib see enesesisenduse toime. “Ma kiirgan endast armastust ja tõmban ligi tõelisi tundeid” aitab tundeelu toimima panna. Mõni enesesisendus on vajalik igapäevaselt, teisi võib kasutada vastavalt vajadusele. Kõige olulisem on öeldut ise uskuda ja tunda, et see tõepoolest on nii. Sisendusel ei ole väge, kui sellesse ei panda tundeid ega usku. Positiivne meelelaad on sisemise rahu säilitamiseks võimas vahend. Igaühe elus on asju, millega ei olda rahul, kõigepealt on vaja välja selgitada, mis need on ja siis korrastada oma mõttemaailma. Alles siis muutuvad asjad materiaalses maailmas.

Ükskõik, millise hädavaresena inimene ennast ka ei kujutleks, peituvad temas jõud ja võimed, mida on õnne ja edu saavutamiseks vaja. See energia on varjul, aga kui see üles leida, aitab see teostada unistusi. Tuleb vaid lahti öelda negatiivsetest eelarvamustest ja veendumustest, et ei suuda, ei saa, ei oska, pole ära teeninud.

Inimest teeb rahutuks sisemine vastupanu elus toimuvale. Kunagi ei olda täielikult rahul sellega, mis on parasjagu olemas, inimene tahab alati midagi muud, sest võrdleb end alati teistega ja püüab olla endast edukamate moodi. Ka liialdatud optimism võib olla enesekaitse, sest sunnib ohte eirama. Peaaegu pooled tervisehäired, vaimsed ja kehalised vaevused on hingelise päritoluga, mistõttu ongi hingerahu nii tähtis. Lõõgastamise ja hingerahuga saab organismi tugevdada ja aidata kaasa keha kaitsetegevusele. Stress tekib peaajus, selle tegelikud põhjused on alati vaja leida. Andestamine aitab eelkõige iseenda hingerahu taastada.

Rahulikuna aitab püsida meditatiivne eluviis, looduslähedane elu, loov ja meelepärane tegevus. Looduslähedus eeldab asjade loomuliku kulu jälgimist, looduse rütmidega kooskõlas elamist. Kui on suur hingepiin, siis tuleks oodata, kuni rahunetakse (mõnikord kõik lahenebki iseenesest). Muutusi aitab mõista avatud rahulik meel ja praktiline eluviis aitab mõista nähtusi nende kordumatuses. Lihtsate asjade märkamine mõjub alati rahustavalt. Pole olemas absoluutselt igavikulisi väärtusi, kõik on ajas muutuv. Kui soovitakse hingerahu säilitada, siis on tark vältida äärmusi, parem on minna mööda “kuldset keskteed”. Tark on mõõdukas kõiges, ei näljuta end ega söö üle. Teoreetilisi teadmisi tuleks alati ka praktiliselt kasutada, muidu on need tarbetu ballast. Üksindusmeeleolus sünnivad luule ja ilusad taiesed. Toimima peaks nendes piirides, mis on mõistetavad, millest saadakse aru.