Kas öelda “ei” või “jah”, see on alati olnud küsimuste küsimus. Inimest, kes oskab õigel ajal ja õige tooniga keelduda või nõustuda, võetakse igal pool paremini omaks. Silmastsilma suhtlemisel antakse 90% infost kehakeeles, mis määrab “ei” ja “jah’i” tegeliku tähenduse. Inimese eitavat ja jaatavat kehakeelt suudavad isegi lemmikloomad lugeda. Selleks ei pea tohutult pingutama ega olema mingi eriline seltskonnalõvi, et teiste tähelepanu äratada, enesekehtestamine on suhtlemisel üks olulisemaid oskusi. Kui see on paigas, ületatakse pettumused kiiremini, solvutakse vähem ja andestatakse ka teiste eksimused. Inimene, kes teab enda väärtust, ei pea iga hinna eest teistele muljet avaldama. Nii liiga madala kui liiga kõrge enesehinnanguga inimesed on sõltuvuses teiste arvamusest. Kui enesehinnang on paigas, saadakse hästi läbi eelkõige iseendaga.

Ka endale tuleb õigel ajal öelda “ei” või “jah”. Eneseanalüüs võib olla päris kasulik tegevus, kui sellega järjepanu tegelda. Selle käigus seatakse latt just õigele kõrgusele ja aegamööda saab kujundada endale elujaatava hoiaku. Iga väike ebaõnnestumine ei tähenda veel, et kogu aeg läheb halvasti ja iga väike võit ei ole tõestuseks, et kogu aeg läheb hästi. Pole vaja esitada endale irratsionaalseid küsimusi (Aga äkki teen end lolliks? Äkki ma ei oska seda? Äkki ma ei suuda seda? Äkki ma ei meeldi teistele?). Eneseanalüüsi on kasulik teha päevikut pidades. Sinna saab avatult ja täiesti ausalt oma mõtted ning tundmused kirja panna. Nii on lihtsam ka ennast analüüsida, oma läbielamisi kirjeldada, oma ebaõnnestumistest õppida ja õnnestumistest rõõmu tunda. Päevik on ainult iseenda jaoks vajalik, selle pidamisel on mõtet ainult siis, kui ollakse lõpuni aus.

Enesekehtestamine algab “ei” ütlemisest. Vale on kartus, et “ei” öeldes teistele enam ei meeldita. “Ei” tuleb öelda kohe, kui miski on vastuvõetamatu, sest viivitamine muudab keeldumise raskemaks. Mida rohkem oma “ei” ütlemist põhjendatakse, seda ebameeldivam see osapooltele on. Keeldumine peaks olema üheselt mõistetav ega tohiks jätta mingit kahtlust. Kehakeel räägib niikuinii enda eest. Kui soovitakse põhjendada keeldumist, siis peaks ka see olema aus ja konkreetselt piiritletud (näiteks “Ma põhimõtteliselt ei laena raha!”).

“Jah” tuleb öelda selgelt, see jätab enesekindla mulje. Vaikselt ja ebakindlalt öeldud “jah” jätab kahtleva mulje. Mokaotsast öeldud “jah” jätab lapsiku mulje. Venitatud “jah” võib sobida loomult aeglase temperamendiga inimesele, tavaliselt see vähendab usaldusväärsust, sest võib jääda kuidagi poolikuks. “Jah” nõuab alati lubajapoolseid kommentaare ja kindlaid tähtaegu ning tingimusi. Siis on asi ühel pool arusaadavalt kõigi jaoks. Kui nõustuja on imestunud, siis enamasti ta täidab oma lubaduse, sest tema eneseuhkus on paitatud. Liiga suurt vaimustust “jah” ütlemisel võõrastele näidata ei tasuks, see on mõeldav vaid väga lähedaste inimeste puhul. Lubaja peaks pisut maha jahtuma, muidu on oht anda katteta lubadusi.

Boheemlaslikud inimesed on nõustumisel tavaliselt mõtlikud, nad võivad pisut aega hiljem üldse mitte mäletada nõustumist, sest nõustudes võisid olla mõtetes mujal. Tõenäosus on üsna väike, et palve täidetud saab. Väljakutsuvalt nõustujad tahavad hiljem teene eest ka tasu saada. Siin tuleb olla väga ettevaatlik. Kui inimene kurvalt nõustub, ka siis on täitmine ebakindel, tõenäosus on 0-25%. Kui kurbus on väljakutsuv, siis võib-olla tõenäosus olla ka suurem. Lähedased inimesed nõustuvad hellalt ja on valmis liigse eneseohverdusega lubadusi täitma. Soovi täitumise tõenäosus on 150%. Hellalt lubamine on väga rõõmupakkuv osapooltele. Irooniliselt lubadusi andvad inimesed täidavad kindlasti oma lubadused, aga see võib kaasa tuua väga ettearvamatuid tagajärgi ja on pisut ohtlik. Tigedalt “jah” öeldes on tulemus küsitav. Katteta lubadusi loobivad enamasti parteitegelased, poliitikud jt. sarnase olemusega inimesed. Nende lubadusi ei võta keegi tõsiselt. Orjalikult annab lubaduse inimene, kes vihkab ja armastab samaaegselt. Ka siin tasub olla ettevaatlik, sest mõned armastavad end “orjadega” ümbritseda, aga orjalikule inimesele ei saa kunagi päriselt kindel olla. Pettunult öeldud “jah” unustatakse kiiresti, eriti kui see on antud telefoni teel.

Võidurõõmu näitab “jah” öeldes inimene, kellele hiljem on väga raske tema “teene võlga” tasuda. Reeturliku “jah” puhul tasub ettevaatlik olla, lubaja silmist ei loe välja tema tegelikke tundeid, võib ainult teatud tunnetus tekkida. Alati tasub iseenda sisemisi tundeid jälgida, sisemine tarkus ei peta. Kui kehakeel räägib teist, siis on täitmise võimalus nullilähedane.