Karma ja elu eesmärk ei ole sama. Karma on tegude vili, valikute tagajärg, aga eesmärk on roll, mida elus mängida tuleb. See on elu peamine ülesanne. Elu eesmärk on alati olemas, karma tõttu inimene kas liigub selle poole või sellest eemale, sest karma tekitab teatud olukordi elus.
Kui elutee on liiga keeruline, kaotab inimene julguse, läheb lihtsama vastupanu teed või annab hoopis alla. Elu erinevad karmaväljakutsed raskendavad elu, takistavad, ajavad segadusse, mistõttu inimene ei tunne oma tegelikku eesmärki ära. Sünnikoht, perekond, tingimused, võimalused, ümber olevad inimesed kõik see on osa elu eesmärgist. Oma elu eesmärgi leidmiseks ja selle täitmiseks kulub terve elu. Kui elu eesmärk saab liiga varakult täidetud, antakse lisaülesandeid. Kui tegemist on elu eesmärgiga, ei ole sellist asja nagu pensionile minek. Võtmeks on alati teenimine. Teenida võib elu ennast, inimkonda, Jumalat, aga võib ka mammonat teenida. Emotsionaalsel ja isiklikul tasandil tekkivad soovid ja vajadused sageli takistavad elu eesmärgi leidmist ja täitmist. Kannatamatus on teine oluline tegur, mis elu eesmärgi täitmist segab. Kõike tahetakse kohe ja liiga ruttu, aga iga asi vajab arenemiseks ja küpseks saamiseks aega.
Elul on alati oma rütm ja iga eesmärk täitub kindlaksmääratud ajal, kui sellesse on piisavalt panustatud. Inimene tahab tulemusi kohe ja kiiresti, nii elus asjad ei toimi. Liiga vara kaotatakse usk ja julgus, kui miski ebaõnnestub. Peab olema kindel sisemine usk, et elu plaan täitub, pole vahet kas tulemused on kohe näha või tulevad hiljem. Mõnikord on alles pärast surma näha, mida inimene tegelikult korda saatis. Vaimne areng on elu eesmärgi saavutamise tööriist. Vaimset teed saab käia ka keset füüsiliselt aktiivset elu, tehes oma igapäevast tööd. Meeles tuleb pidada vaid seda, et kõik tuleb inimesele endale tagasi, olgu head või halvad tegemised.
On väga keeruline ületada elus katsumusi ja raskusi, kui ei saada aru, miks need inimest tabavad. Kui hing kannatab, saab ta olulise õppetunni ja vabastab nii karmat. Kui üks situatsioon või jama kipub kogu aeg korduma, on kindlasti tegemist karmaga, millest inimene ei taha õppust võtta. Sellest ei vabane aga enne, kui õppetund omaks võetakse. Kõik äkilised pöörded ja ebaõnned pole alati karma, sest inimesed puutuvad kokku ka neist endist sõltumatute asjaoludega. Siiski on alati, kui miski tabab ootamatult, õige aeg teha oma elus inventuuri.
Karma otsib alati ise üles, selle leidmiseks ei pea vaeva nägema. Mida kiiremini see tabab, seda lihtsam on sellest end vabastada, mida kauem võtab aega, seda keerulisem see on. Kui inimene õppust ei võta, muutuvad õppetunnid iga korraga keerulisemaks, aga õppetund ise jääb samaks. Oma karmast kõrvale hiilida ei anna. Kui see tabab, on vaja see vastu võtta, õppetund ära õppida ja elus edasi minna. Kõrvalehiilides muutub karmaõppetund aina raskemaks ja kordub aina uuesti. Sellest tuleneb ka sõna “elukool”. Karmaga seotud olukorrad ongi õpetajad. Elukoolis tavaline koolitarkus ei aita. Elus puututakse kokku nende inimestega, kellelt on vaja midagi õppida või kellega on karmasidemed, olgu need sõbrad, lähedased või vaenlased. Karmast pääsemise võti on alati oma karmaga silmitsi seista, probleem lahti harutada, ära lahendada ja edasi minna. Suurimad ja valusaimad läbikukkumised on sageli parimad õpetajad. Suhtlemiskogemusi ei saa õppida teoreetiliselt, inimene ise vastutab oma elus toimuva eest. Inimene ise tegi valikuid minevikus, luues nii olevikku ja kujundab omakorda olevikus oma tulevikku. Nii toimivad karma põhjuse-tagajärje seadused. Igal põhjusel on tagajärg ja igal tagajärjel on mingi põhjus.
Püha Augustinus on öelnud, et ükski pühak ei ole patuta ega ükski patune pole tulevikuta. NB! Sekkudes pidevalt teiste ellu ja teiste üle kohut mõistes, saadakse enda kanda ka teiste inimeste karma.
Kui inimene ütleb kellegi kohta midagi halba, kogeb sageli ise sedasama ja õige pea. Igaühel on elus omad ülesanded ja omad karma sasipuntrad lahendada. Kui kellelgi näib olevat kerge elu, siis on ta õppetunnid ilmselt juba omandanud ja oma karmast aru saanud. Nii nagu tavakoolis on oivikud ja õpiraskustes lapsed, on see ka elukoolis. Teise inimese rasket karmat ei vähenda sellega, kui tema eest otsustada või oma abi vägisi peale suruda. Nii jääb abisaajal karma omandamata ja abistaja saab endale karmat juurde. Inimene peab ise saama proovida oma karmat lahendada, vaid nii ta õpib ja areneb. Karma lahendamine võib nõuda ka võitlust ja vastupanu. Abi saab anda vaid siis, kui teine ise tõeliselt abi palub. Igale inimesele antakse jõudu oma karmaga silmitsi seista, kellelegi ei panda suuremat koormat, kui ta kanda jaksab. Kui inimene on karma lunastanud, siis sarnast olukorda enam ei teki.
Kui tekib raske olukord, tuleb süveneda oma õppetundi, seista sellega silmitsi, lahendada olukord. NB! Karma võib olla ka midagi head, alati ei ole tegemist kannatustega. Kui karma on liiga raske, siis on inimene seda ise raskendanud. Teiste üle kohut mõista ei saagi, sest iseendagi karmat on raske mõista, teise oma mõista on aga võimatu. Igaüks vastutab iseenda eest, isegi vanemad ei vastuta enam oma täiskasvanud laste eest. Oluline on alati konkreetne õppetund ja igaüks peab ise õppima. Karmaülesanded on tihedalt seotud ka elu eesmärgiga. Las teised õpivad enda vigadest, pole vaja teisi inimesi hukka mõista ega arvustada.
NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.
Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.
