Inimese sisemine kell käib kindla rütmi järgi. Kui inimene õpib vabastama neid pingeid, mis igapäevaelus tekivad ja mille varjamiseks või kontrolli all hoidmiseks nii palju energiat kulub, siis oskab ta teadlikult planeerida ka oma aega. Sel juhul ta orienteerub elus paremini, teeb paremaid valikuid ja jõuab oma elueesmärgile lähemale. On vaja vaid õppida vabanema mõttemustritest, mis tekitavad sisemist tasakaalu häirivaid illusioone või hirme ega lase kasutada toimivaid lahendusi ja oma tegelikke võimalusi. Elu muutub mõnusamaks ja sujuvamaks, kui inimene on oma aja peremees. Sündmused elus siis mitte ei juhtu, vaid inimene ise loob oma elu. Emotsioonide ja mõtete kõikumine ning sisemise tasakaalu puudumine hoiavad inimest pidevas ebakindluses. Raha ja asju pole inimesele vaja mitte enesekinnituseks ja teiste ületrumpamiseks, vaid kasutamiseks ja võimaluste loomiseks. Õnnelik on inimene, kel on igapäevaselt meelepärast tegevust ja kelle meelerahu ümbritsev keskkond toetab.
Tänapäeval on moes öelda, et aeg on raha. Tegelikult on aeg rahast palju väärtuslikum, kui suudetakse olla oma aja peremees. Inimese võime aega tajuda on üks inimese märkimisväärsemaid omadusi. Isegi kui ollakse teadlik ajahetke pikkusest, tunduvad vanemas eas aastad lühemad ja kiiremini mööduvad kui nooruses. Mida noorem on inimene, seda aeglasemalt kulgeb aeg. Lapse aeg kulgeb aeglaselt, sest ta elab tänases päevas, ei mõtle homsele ega nuta taga eilset. Lapsel on alati lähitulevikus midagi oodata ja loota, midagi huvitavat teha. Kui on midagi oodata ja loota, venib aeg pikkamisi, sest ootaja aeg on alati pikk.
Aeg sisaldab mineviku ja oleviku kõrval alati ka tuleviku visiooni. Minevik võib mõjutada olevikku ja olevikuga saame mõjutada tulevikku. Kuigi tulevik inimese olevikku mõjutada ei saa, peab inimene ometi sellele mõtlema. “Elada päev korraga” võib olla ahvatlev, aga sobib pigem oma elu lõpusirgele jõudnud inimesele, noorelt inimeselt võib see ära võtta vastutuse tuleviku ees ja tahtmise õppida oma vigadest. Võib tekkida petlik arusaam, et aega on lõputult ja küll keegi kõik jamad kunagi ära korrastab. Selline suhtumine halvab oma tegude analüüsivõime. Aeg voolab kogu aeg omasoodu, iga inimene tunnetab ja väärtustab seda omamoodi. Üks täiskasvanuks saamise peamisi tunnuseid on välja kujundada omaenese ajafilosoofia, püstitada oma eesmärgid ja nende saavutamise nimel pingutada.
Enamik inimesi raiskab oma ajast 80% tühjale-tähjale või vähevajalikele tegevustele. Noored valivad eriala juhuslikult, vanemate pealekäimisel, sõprade eeskujul või lihtsalt oma nooruse pikendamiseks ja lihtsamat teed minnes. Nii võib inimene sattuda täiesti sobimatule erialale ja alles hiljem teadvustab, et oli mahavisatud aeg seda õppida. Kui inimene on oma elu üles ehitanud olematutele võimetele-annetele ja kõrvalistele soovitustele, on ta hiljem elus pettunud. Seetõttu ongi vajalik seada oma tegevusele kindlad ja selgeltmõistetavad eesmärgid. Nii on eksimusvõimalused väiksemad ja eesmärgistatud tegevuses on need ka õpetlikumad, aitavad elus edasi, mitte ei pidurda seda.
Täiesti eesmärgitult “elumeres” räheldes võib isegi “uppuda”, sest ei jäägi aega oma vigu parandada või nendest õppida, sest kogu aeg tegeldakse mingite enda jaoks mittevajalike asjadega. Lastele kulutatud aeg on alati võidetud aeg ja seda tuleviku mõttes.
Aeg on maailmas kõige õiglasem nähtus, sest ööpäev on kõigi jaoks sama pikkusega. Olgu inimene rikas või vaene, edukas või edutu, naine või mees, noor või vana, töötegija või töötu – ööpäev on ikka 24 tundi. Inimesed, kes suudavad keskenduda ja oma aega planeerida, leiavad ka kõige kiireimal ajal aega millegi loomiseks ja hobideks, lastega tegelemiseks, pere tegemistes osalemiseks ja isegi ühiskondlikuks tööks. Vanasõnagi ütleb, et kes teeb, see jõuab. Uurimused on näidanud, et inimesed, kes virisevad ja hädaldavad, et aega ei ole, on juba lapsepõlvest peale olnud kindlate korrapäraste kohustusteta.
Suurem osa inimesi on sangviinilise temperamendiga ja tegeleb korraga mitme tegevusega ega suuda ühele pikemalt keskendudagi. Just poolikud probleemid ja lõpetama tööd või õpingud, selgitamata suhted, lahendamata konfliktid takistavad pingevabalt tulevikku vaatamist. On tõde, et kui inimene ise ka ei ta, mida ta tegelikult tahab, siis saab ta pigem seda, mida ta ei taha.
Kavandades homset on vaja siiski elada tänases. Kõige rohkem jõuavad teha ja kõige paremini kasutavad aega inimesed, kes suudavad keskenduda. Uuringud näitavad, et ligi kolmveerand planeeritust on teisejärgulise tähtsusega, mistõttu selle tegematajätmine pigem säästab aega. Tööd rabades ja karjääriredelil ronides unustatakse pere loomine või laste kasvatamine ja see, et oma lähedastele on iga inimene asendamatu. Õnnelikes lähisuhetes on inimesed tavaliselt ka tööd tehes õnnelikumad ja produktiivsemad ning lastega tegeldud aeg on tuleviku mõttes võidetud aeg. Tarkusel, mida inimene kogub oma hinge arendamiseks, on samuti hindamatu väärtus. Kõik, mis aitab õppida ennast tasakaalu viima, aega kasutama, tervislikult elama, on väga väärtuslik. Söögi, une ja lähedaste arvelt kokkuhoitud aeg on raiskamine. Mõtteprotsess millegi planeerimisel, kavandamisel või loomisel ei ole aja raiskamine. Ka hingekosutuse saamine kaunitest kunstidest, muusikast või loodusest kuulub mõistliku ajakasutuse juurde, samuti ka iga tegevus, mis pakub tõelist rõõmu ja rahuldust ning aitab sisemist tasakaalu säilitada.
Vanade ja noorte ajakasutus peabki olema erinev. Noortel on suured plaanid ja tulevik ees, aga mida vanem on inimene, seda rohkem peaks ta olevikku kasutama ja väikestest asjadest rõõmu tundma. Mineviku taganutmine vaid kulutab niigi aina vähenevat aega. Inimese süda võiks vastu pidada oma paarsada aastat ja arvatav eluiga võiks küündida tublisti üle saja aasta, kui inimene mõistlikult elamiseks antud aastaid oskaks kasutada.
NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.
Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.
