Varbola linnus oli üks suuremaid muistseid maalinnu

Asukoht: Rapla maakond, Märjamaa vald, Põlli küla

Varbola linnus (Varbola Jaanilinn) oli üks suuremaid muistseid maalinnu: õue pindala ligi 2 ha, koos valli ja selle jalamil asuva kraaviga võtab enda alla ligikaudu 5 ha maad. Linnus ümbritseti kogu ulatuses paeplaatidest kuivmüürina laotud valliga. Kogupikkus ca 580 m, kõrgus 9-10 m ja jalamil veel kõrgem. Paekivimüürile lisandus mitme meetri kõrgune palkidest kaitserajatis. Müüride jaoks kulus veerand miljonit hobusekoormat paekivi.

Väravakohad olid lääne- ja idaküljes. Väljakaevamistega (1938-1942) puhastati linnuseõue keskel paesse raiutud ligi 14 m sügavune kaev, millest leiti mitmeid esemeid, näiteks sõjanuia ots, niinest veevõtuvaka osi, käsitööesemeid jms. Erakordseim leid oli väike luust täring. Linnuses elati pidevalt 12-13. sajandil, mil linnus oli kogu läänepoolse Harjumaa keskus. Linnusest on leitud ka märke keskaegsetest matustest, 16-17. sajandil maalinna õuel olnud kalmistust, mis Eestis on väga ainulaadne juhtum. 1953. aastal leiti 80 luustikku. 1974. aastast toimusid põhjalikumad uurimused ja 1978 aastal puhastati välja kunagiste elamute kerisahjude vared, leiti ka toorraua sepistamise märke. Arvatavast ohvrilohust saadi 15-17. sajandi münte. Läänepoolne väravakäik oli ääristatud paeplaatidest müüriga, mida toestasid okaspuupostid.

Väravakäik oli ehitatud ilmselt 13. sajandi teisel poolel. Muu rahva kõrval elas Varbola linnuses ilmselt ka käsitöömeistreid ja kaubitsejaid. 13. sajandi alguses on seal ilmselt elanud ka taanlasi koos preestritega, nendega seostub peale leitud luust täringu ka Püha Hansu Risti kujutav vöönaast. Kindlustatud kohana kaotas Varbola tähtsuse 14. sajandi keskel peale Jüriöö ülestõusu. Aga hilisemad leiud: keraamika, mündid jms. kinnitavad, et seal elati läbi keskaja uusaega välja.

Umbes 1890. aastal olnud linnuses näha ahjuvare saunast, mida kutsutud Uuesaunaks ja kus varem elanud mõisa metsavaht. Linnuse õu olnud metsavahi põlluks. Arheoloogilised väljakaevamised (1938-1939, 1953) on tõestanud, et Varbola kuulub muinasaja lõpus rajatud linnuste hulka. Viikingite ajastu oli selleks ajaks otsa saanud, aga ilmuma hakkas teisi läänemererahvaid ja ka Novgorod muutus tähtsaks vahendajaks. Varbola linnusel oli soodne asukoht kaubateede ristumiskohal. Novgorodi kaudu saadeti välismaale karusnahad, mesi, vaha, traan, kanepikiud, ehitusmaterjalid ja sisse veeti tekstiilkaupu, luksusesemeid, vürtsi, viina.

XII sajandil, pärast Lübecki asutamist, hakkas aina rohkem liikuma saksa kaupmehi. Kaubandusest võtsid agaralt osa ka eestlased. Läänemerelt viis itta kaks kaubateed: üks Liivi lahelt Väina jõge pidi üles ja siis mööda Dneprit lõunasse, teine Soome lahelt Neevale, sealt Laadogale, mööda Volhovi jõge Ilmeni järvele, edasi suundus kas Dneprile või Volgale. Kaubateedel liiklejatele jäi ilmselt silma eestlaste maa majanduslikult väga soodne asukoht. See põhjustas ka maaletungimiskatseid. Varem ehitatud linnused olid liiga väikesed ja pakkusid vähe kaitset. Varbola oli üks võimsamaid. Linnuse asukoht oligi valitud nii, et juurdepääs oleks raske.

Vaid ümbruskonna elanikud tundsid salateid läbi metsade ja soode. Üks selline salatee kulgenud ka otse Loone linnusest Varbola linnusesse. Linnuse ehitamisest võttis osa ilmselt ümberkaudseid töökäsi, kellele ehitatav linnus võis kaitset pakkuda. See nõudis võimekat organiseerijat, aga kahjuks ei ole üheski kroonikas nimesid mainitud. Ei leidu ka andmeid selle kohta, et keegi oleks Varbola linnuse kunagi vallutanud. Novgorodi ajalooürikute andmetel olla Novgorodi vürst Mstislav 1212 aastal jõudnud Varbola linnuse alla ja üritanud vallutada. Ta olevat sundinud eestlasi maksma andamit – 700 marka. Kui see tõsi on, siis pidid linnuse elanikud olema üsna jõukad. Peamiseks väärismetalliks oli tol ajal hõbe, 700 marka hõbedat oli umbes 140 kg, mille eest linnus jäi puutumata. Tõenäoliselt said eestlased margad kaubandusest.