Iga inimene jagab end pidevalt erinevate rollide vahel: suheldes oma lastega on ta isa või ema, oma vanematega suheldes poeg või tütar, abikaasaga suheldes mees või naine, töösuhetes ülemus, alluv või lihtsalt kolleeg ja veel palju teisi rolle tuleb elus võtta ja vastavalt nendele elada. Nii veab inimene endaga kaasas pidevalt mitmeid “maske” ning peab endale ja teistele tõestama, et on just selline, nagu “mask” hetkel on. Probleemid tekivad siis, kui rollijaotus on vastuoluline või ei sobi inimese tegeliku olemusega. Inimene ise võib nende “maskide” taha täielikult ära kaduda ja ühel ajahetkel ei leiagi ennast enam üles. Neid “maske” luues ja vastavalt nendele käitudes ei ole tal sageli jõudu, aega ega tahtmistki end üles otsida. Inimese sisemine olemus aga hüüab appi.
Iga inimene topitakse raamidesse juba enne tema sündi. Isa ootab pärijat ja nimekandjat – poega, ema aga ootab abilist ja sõbratari – tütart. Peale ema-isa on veel vanaemad-vanaisad ning onud-tädid oma soovide ja ambitsioonidega. Kui laps sünnib siia ilma, hakkab ümbritsev maailm teda kohe vormima ja kasvatama oma näo järgi.
Esimene vorm on nimi, mis lapsele antakse ja mille mõju vanemad sageli alahindavad. Lapse kasvades hakkavad vanemad ellu viima omaenese täitumata unistusi ning vääraid arusaamu elust ja selle raskustest. Elu läbi isiklike “maskide” (energeetiliste struktuuride) objektiivset infot peaaegu ei sisalda. Nii sunnitakse lapsi balletti tantsima, muusika või spordiga tegelema, rohketes hobiringides käima sageli isegi siis, kui lapsel selleks eeldused täielikult puuduvad. Tunne, et midagi on viltu läinud, tuleb kunagi hoopis hiljem.
Sünnist alates hakatakse inimest “maskide” sisse kängitsema ja selle töö esimene etapp jõuab lõpule puberteediea alguses, mil need ühiskonna poolt pealesunnitud “maskid” tööle hakkavad ja laps võib nende vastu protestides mässama hakata. Kuni selle ajani on laps tema ise, kõigi oma heade ja halbade omadustega, kapriiside ja armastusega. Aga laps näeb seda, mida vanemad oma “maskide” tagant enam ei näe. Lapsevanemad, lasteaiakasvatajad, kooliõpetajad, vanavanemad ja ka kõrvalseisjad õpetavad lapsele, kuidas asjad elus nende arvates toimima peavad, kuidas peab käituma, kuidas on kasulik elada, kuidas edukas olla jne. Last karistatakse valetamise eest, aga samas ise valetatakse nii endale kui teistele ja sellega õpetatakse lapsele, et tõde võib varjata ja väänata. Noor inimene ei suuda neid vasturääkivusi endasse mahutada ja käitub vastavalt oma olemusele (spontaanselt). Nii toimubki “maskide” (maatritsite) loomine. Iga järgnev “mask” tõmmatakse eelneva peale ja domineerib see “mask”, mis antud olukorda kõige paremini sobib. Samas võib hing olla maskide all väga haige või räpane. 30-40 eluaastaks on maskid loodud ja enam-vähem välja kujunenud ka inimese sotsiaalne seisund. See seisund vastab alati põhimaskile.
Hiljemalt 40-ndate alguses ilmuvad aga esimesed tõsised karid. Kui inimene ei suuda oma “maskile” vastata, siis liigitab ta ennast luuseriks (kaotajaks). Samal ajal väheneb väliskeskkonna mõju, sest pere on selleks ajaks loodud, lapsed piisavalt suured, karjäär välja kujunenud. Inimesel jääb enda jaoks nüüd rohkem aega ja inimese tegelik olemus tahab sealt “maskide” tagant välja rabelda, sest tunneb seal ennast halvasti. Siis saabki lõpuks arusaadavaks, et see, millega tegeldakse, pole mingi elu unistus ja omandatud isikuomadused ei aita mitte üks põrm eksistentsiaalseid ülesandeid täita. Isegi peeglisse vaadates võib tunduda, et sealt vaatab vastu keegi võõras. See, et “maski” tagant võib reaalses elus keegi teine välja vaadata, tekitab aga kõhedust.
Keskeakriis näitab, kas inimene on valmis enda tegelikku olemust tundma õppima või siis selle lõplikult hävitama. Kui inimene omaenda tegeliku olemuse “tapab”, siis muutub ta kõndivaks “maskiks” ja kaotab sideme oma hinge ning vaimuga (oma tegeliku olemusega). Seda taastada pole enam võimalik. Kui inimene asub enese tundmaõppimise teele, saab selgeks ka “maskide” tegelik olemus ja mõte. Kust need pärit on, miks ja kuidas need töötavad ja kuidas oma jäikade struktuuridega elamist segavad. Siis tuleb ka jõud ning julgus “maskid” üksteise järel maha heita ja elada igas olukorras iseendana. Siis pole vaja ennast tõestada, sest igasugune tõestamisvajadus näitab vaid seesmisi kahtlusi ja kõhklusi. Inimene ise ei ole veendunud, et on ilus ja hea ning vajab, et teised seda talle ütleksid. Inimene, kes on enesetundmise otsinguil, jääb teistele märkamatuks, sest ei tülita kedagi, jääb tagaplaanile ega püüa end vägisi upitada.
Enesetundmise protsessis on ta üksinda, aga siit tuleneb tema üleolek inimeste massist. Võib-olla löödi Jeesus Kristus risti just sellepärast, et “maske” kandvad inimesed ei suutnud tema üleolekut taluda. Inimesed õpivad terve elu, kuidas saada silmapaistvaks ühel või teisel moel. Kogu haridus, tsivilisatsioon ja kultuur õpetavad inimest olema silmapaistev, saavutama edu või rikkust. Ebatavalised ja esiletükkivad satuvad varem või hiljem raskustesse, sest peavad kogu aeg ennast tõestama. Inimene võib end jagada, aga ta ei pea ennast kulutama. Lill õitseb vajamata mingit reklaami ja levitab lõhna hoolimata sellest, kas keegi seda tunneb. Inimese suurim ja raskeim ülesanne on olla ja elada iseendana, olla teadlik oma tegelikust olemusest ja Saatusest, oma elu ülesandeist. Olla nii tavaline ja samas nii ainulaadne. Igaühel on omaenese elutee vaja läbi käia ilma “maskidesse” takerdumata.
NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.
Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.
