Koolistressil on palju erinevaid põhjusi: suured klassid ja “mammutkoolid”, pingelised programmid, liiga mahukad kodused ülesanded, tuimavõitu tunnid, omavahelised pinged, koolikiusamine, väsimus, vaesemate ja vähemvõimekate alaväärsustunne, kehvad hinded ja eksamite hirm jt.
Esimesse klassi läheb laps tavaliselt suure rõõmu ja ootusärevusega, aga varsti see rõõm kaob kuhugi, sest teise klassi tahab rõõmuga minna vaid iga kolmas laps. Põhjuseid otsitakse peamiselt koolist ja õpetajatest. Kui laps hakkab maailma teadlikult mõtestama, saab tema minapildi aluseks eluterve uudishimu. Ta otsib pidevalt vastuseid oma küsimustele. Suures koolis on aga õpetajal ees kaitsev “pedagoogimask”, sest temagi ei tunne end seal kuigi hästi. Aineprogrammid on nii mahukad, aga laste võimed nii erinevad, temalgi pole kerge.
Paljudesse koolidesse võetakse lapsi testide alusel ja ka tavalises koolis nõutakse õpilaselt liiga palju, sest väike rahvas ei saa endale lubada rumalaid. Aga ometi jätab nii palju lapsi (eriti poisse) ühel hetkel kooli lihtsalt pooleli ja leiab mingi teise väljundi. Suurem risk on sellisel lapsel, kelle peres on probleemid ja puudub kodu toetus. Lapsel on väga raske ka siis, kui ta peab minema uude kooli üksi, sõbrad jäävad maha või lähevad teise kooli. Siis võib väikesele lapsele olla abiks lemmikloom või mingi mänguasi, aga suurem peab leidma teised väljundid. Sageli võib väga stressitekitav olla ka väikese õe või venna sünd, mistõttu vanemale lapsele ei pöörata enam piisavalt tähelepanu. Vanemate huvi ongi tegelikult suurim tunnustus igale lapsele. Iga vähegi oma lapsest lugupidav vanem alustabki kooliteed koos lapsega. Kui mitte füüsilises plaanis, siis vaimse saatjana kindlasti. Koos õpitut ja kooliteemasid arutades saab ta niiviisi pildi ka lapse tegelikest võimetest ja huvidest.
Geeniusi või üliandekaid lapsi, kes kogu koolitee vältel kõiki aineid viitele suudavad õppida, on vaid 5%. Kui vanemate haridustase on erinev või madal, siis võib laps valida mugavama võimaluse. Ülihoolitsevad vanemad ei lase aga lapsel iseseisvuda. Klassi kordama jätmisel on mõtet ainult algklassides, hiljem see ei toimi, vaid on pigem “karuteene” lapsele. Ka kehvematele õpilastele peaks jääma võimalus, et kui “mõistus jälle pähe tuleb”, saab puudujääke tasa teha. Õpetajad peaks aga keskenduma iga lapse tugevustele, mitte tema nõrkustele. Algklassilapsed ei karda mitte niivõrd kooliskäimist, kuivõrd lahusolekut vanematest. Lapse süda võib hakata kloppima, palavik võib tõusta ja isegi iiveldus on tõenäoline. Paanilised lahusolekuhirmud pärinevad ilmselt imikueast, kui ema ja lapse suhetes on puudu jäänud lähedusest.
Paljud lapsed on nö. “pilgunäljas” (pilk on ringivilav ja keskendumisvõime puudub) just samal põhjusel. Imik tõlgendab maailma läbi oma ema silmade ja kui see võimalus imikueas puudub või lähedust napib, siis tekib hilisemas eas rahutus ja hirm. Muret tekitab lapsele ka vähene ettevalmistus ja kohanemishirm, vähene suhtlusoskus. Kui laps enne kooli on vähe teiste lastega kokku puutunud, siis on ta koolis suhtlemisraskustes.
Teatud närvisüsteemiga lapsed kohanevadki halvasti ega talu üldse suurte koolide müra ja lärmi. Head hinded on tähtsad pigem tüdrukutele, poistele on tähtsad hoopis muud asjad. Õppimisega toimetulek mõjutabki rohkem tüdrukuid. Poisid, kes käivad peale kooli spordi- või huvialaringis ja on seal edukad või on teiste laste seas populaarsed, on endaga rahul ka siis, kui õppimine eriti ei suju. Madala enesehinnanguga laps kardab koolimaja, õpetajaid, õppimisega toimetulemist. Sellised lapsed võivad arendada välja terve rea minakaitse mehhanisme, mõelda välja lugusid ja isegi haigeks jääda, et koolist puududa.
Keskendumisraskused, närvilisus, kõnehäired, suhtlemisraskused, astma, voodimärgamine, äkiline pea- või kõhuvalu on enamasti alati seotud koolistressiga. Erilises olukorras on tähelepanuhäiretega lapsed, kel üldse puudub võime paigal püsida ja pikalt ühele asjale keskenduda. Ka sellised õpilased kipuvad koolist välja langema ja isegi kuritegelikule teele sattuma. Murdeeas väheneb vanemate osatähtsus ja lapsed soovivad kuuluda mingisse rühma, soovivad mingi positsiooni saavutada. Siis on oluline, et vanemad tunneksid ja teaksid oma lapse sõpru. Lapsevanemate jaoks on väga oluline mitte kaotada oma lapsega sidet, mitte kaotada tema usaldust ja olla talle alati toeks, kui tal raske on.
Psühholoogide väitel on kuni pooltel õpilastel koolistress. Lapse koolitüdimus on enamasti seotud tema vaimse tervisega ja lastel väljenduvad depressioon ja arenguhäired teisiti kui täiskasvanutel. Ligi neljandikul lastel esineb kooliea jooksul depressiivseid häireid. Ebaõnnestumised õppetöös, halvad hinded ja kesised tunnistused, käitumisprobleemid, suhtlemisraskused, sõprade puudumine on pettumuste jada nii lapsele kui ka tema vanematele. Kannatab lapse eneseteadvus ja võime koolis edasi jõuda isegi siis, kui laps võiks oma annete poolest hea õpilane olla.
Keskendumisraskused ja koolihirm on peamised koolistressi põhjused, sest ei lase lapsel saavutada soovitud tulemusi. Mida suurem on lapse hirm kontrolltöö või õpetaja ees, seda kiiremini kaob õppimise tahe. Kui laps tunneb hirmu ka teiste laste ees, ei taha ta üldse koolis käia. Kui lapse tööd on kogu aeg viletsaimad ja puuduvad eduelamused, siis kaob tal igasugune julgus. Kui lapsel puudub võimalus oma uudishimule ja küsimustele rahuldavaid vastuseid saada, siis kaob tal igasugune huvi.
Ühtki last ega tema õppetulemust ei tohiks võrrelda teistega, võrrelda saab vaid lapse enda tulemusi. Pidev sund ja surve tekitavad lapses hirmu ka tuleviku ees, iga laps vajab edu elamusi, kasvõi väheselgi määral. On kindlaks tehtud, et koolihirmu tunneb vähemal või suuremal määral mingil kooliaja perioodil 60-70% lastest.
Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.
NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.
Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.