Asukoht: Harju maakond, Jõelähtme vald, Koogi küla

Vanimad kirjalikud teated Eesti koobastest on Henriku Liivimaa kroonikas, Novgorodi I kroonikas ja Kelchi Liivimaa kroonikas. XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandil leidub infot koobaste kohta aga juba pea kõigis geograafiat ja geoloogiat käsitlevates väljaannetes. XIX sajandil ilmusid ka esimesed spetsiaalsed kirjutised koobaste kohta. Eesti koopaid uurima asuti aktiivselt peale II maailmasõda, algul vaid tehis- ja karstikoopaid, hiljem juba kõiki koopaid.

Jägala jõe orus asub Gabrieli koobas. Jägala joast allavoolu on org mitmesaja meetri ulatuses sügav ja järsuveeruline. Sadakond meetrit joast mere pool on vasakpoolse kaldaveeru ülaosas lubjakivikoobas. Kohta on kasutanud ilmselt ka matkajad ööbimiskohana. Koobas on 2,5 meetrit lai, 1,7 meetrit kõrge ja 2 meetrit pikk. Ühtlane laius ja kõrgus viib mõttele, et see on osaliselt kaevatud.

Veidi maad mere poole on paeastangus veel üks väiksem koobas, mille sügavus ja laius on vaid 1 meeter ja kõrgus pool meetrit. Ilmselt on koopad tekkinud allikate mõjul. Suuremat koobast on hakatud kutsuma Gabrieli koopaks, sest legend räägib, et selles elanud vürst Gabrieli isa Põhjasõja ajal end vaenlaste eest peites. E. Bornhöhe sellist eluaset oma raamatus “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” ei maini. Raamatu ainetel tehtud kultusfilmi “Viimne reliikvia” võtted toimusid aga hoopis Põlvamaal Ahja jõe ürgorus ja Taevaskojas.

Jägala joa vasakule kaldale pääseb Vana-Narva maanteed mööda sõites Jõelähtmest läbi ja Koogi küla poe juurest vasakule pöörates. Seal on olemas ka parkla. Paremale kaldale pääseb Koogilt otse läbi sõites.

Jägala juga on välismaa turistid ka Eesti Niagaraks kutsunud. Joa küla on esmakordselt mainitud juba Taani hindamisraamatus 1241. aastal. Kauni Jägala joa all on ligi 8 m kõrgune ja 50 m laiune astang, mille ülemisteks kihtideks on kivististerikkad lubjakivid ja kõige all diktüaneemakilt. Joakulbas on kohati üle 4 m kõrge ja 2-3 meetrit sügav. Selle põhi koosneb paekivirusust, mida vesi pole suutnud ära kanda. Kulpa ette tekkib talvel jääsein, mille tagant on mõnel talvel võimalik ka läbi kõndida. Allaniriseva vee külmumisest tekkivad jäästalaktiidid ja stalakmiidid. Koopa tagasein kattub samuti jääpurikatega. Veeseina ja mõnel talvel ka jääseina tagant on võimalik läbi minna üle libedate kivide, aga see pole päris ohutu. Joa peal on vesi madal, aga vool tugev. Joast veidi ülespoole oli vanasti koolmekoht, kust hobustega sai üle jõe minna.

Süstasõitjad on proovinud kosest ka alla sõita, aga seda ei soovita proovida, on liiga ohtlik ettevõtmine. Jägala juga asub Jägala jõe alamjooksul, 4 kilomeetrit enne Soome lahte suubumist ning on kõige laiem looduslik juga Eestis. Looduskaitse all on juba 1959 aastast. Vanim vesiveski Eestis asus samuti Jägala joal, 13. sajandist on andmeid ka selle kohta. 3000 aastaga on uuristanud jõgi ligi 300 m ja 12-14 m sügavuse kanjoni. Põuastel suvedel võib leida Jägala jõe astanguseintest ka fossiile.

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.