Kuidas toime tulla jonniva lapsega?

Lapse jonni pole mõtet võtta millegi kohutava ja koormavana, see on tema arengus tähtis nurgakivi ja möödub varem või hiljem. Laps muutub seeläbi enesekindlamaks ja omandab eluterve auahnuse, tema läbilöögivõime kasvab. Kõige ägedamalt jonnivad kahe-kolme-aastased, aga selles vanuses on lapse eesmärgid süütud. Hiljem kasutavad lapsed jonni eesmärgipärasemalt, et keelatud asju kätte saada. See on püüd iseseisva tegutsemise, oma tegevuse planeerimise ja plaanide täideviimise poole. Kesksel kohal on uudishimu ja teadmistejanu, mitte meeleheide, tigedus ja stress. Ka täiskasvanu peab oskama valida soovide ja eesmärkide vahel, sellega kaasnevad ka loobumised. Lapsel on raske leppida sellega, et nii see peabki olema. Täiskasvanul on raske lapse jonniga kaasnevaid tundepurskeid millekski positiivseks pidada, jonni võtmesõna “ei” on ju kõike muud kui positiivne. Täiskasvanu tahab jonnist ilmtingimata jagu saada. Pole vaja jonnivale lapsele kohe järele anda, teda vaigistama tormata või jõuga survestada. Targem on oodata, kuni see üle läheb. Väikelapsed jonnivad enamasti siis, kui nad on üleväsinud, kõht on tühi või mingid esmavajadused on rahuldamata. Lapse ajavad tigedaks pikad ooteajad, vanemate saamatus, vähene tähelepanu, liiga paljud piirangud, liiga palju muljeid korraga.

Kuidas jonnihoo puhul käituda?

Jonnihoog on nagu lühis, lapse viha pole suunatud täiskasvanu vastu, sellel on muud põhjused. Täiskasvanud nõuavad lastelt sageli seda, mida lapsed ei oska või ei taha teha. Jonnihoo ajal pole tark sekkuda, on vaja vaid jälgida, et laps endale viga ei teeks. Jonn tuleb alati nagu selgest taevast. Väike laps ei planeeri seda ega kasuta teadlikult, aga pisut vanem laps võib ka manipuleerida. Kui laps jonnib avalikus kohas, on see vanemate jaoks väga närvesööv. Väga sagedased jonnihood võivad märku anda väljakujunenud käitumismustrist. Lapsed saavad ju aru, et ka ema ja isa käituvad väljaspool kodu teistmoodi kui kodus. Parim viis jonni vältida on nii kodus kui ka väljaspool kodu jonniva lapsega samamoodi käituda. Pole tähtis, millise mulje see pealtvaatajatele jätab. Kui minnakse lapsega külla, kohvikusse või väljasõidule, siis tuleks sellest enne lapsega rääkida. Mida rohkem last otsuste tegemisse kaasatakse ja mida rohkem koos väljas käiakse, seda stressivabamalt ettevõtmised laabuvad.

Kasvatuse alustalad on vaja paika panna varakult

Piirid, mis tagavad lapse turvalisuse ja olukorda sobiva sotsiaalse käitumise, on vajalikud ja ennast kehtestades tuleb kindlaks jääda. Lapsed peavad vanemate armastuses kindlad olema, aga nad peavad saama ka arusaamise, et halbadel tegudel on tagajärjed. Seda ei saa selgitada jonni tipphetkel, laps peab enne maha rahunema, muidu sõnum temani ei jõua. Lapsed saavad üsna varakult aru, millised käsud ja keelud on vajalikud ja millised mitte. Nad tahavad alati rohkem teha kui oskavad ja paljud asjad lähevad just seetõttu untsu. Lapsel võib olla raske aru saada, miks tema ei tohi teha asju, mida täiskasvanud võivad. Liiga paljud lapse jaoks arusaamatud keelud ja käsud muudavad ta immuunseks. Eriti siis, kui ta põhjustest aru ei saa. Talle tulebki selgitada lühidalt ja arusaadavalt. Ka laps vajab tunnustust, kui on milleski tubli olnud või endast võitu saanud.

Kuidas jonnile mitte alla jääda?

Jonnipurske ärahoidmiseks on parim viis lapse tähelepanu kõrvale juhtida, selleks on vaja head kujutlusvõimet ja spontaansust, nali ja mäng on väga head vahendid. Jonni saab ära hoida, kui õigeaegselt reageerida. Mõnikord on targem tüli põhjust vältida ja tüli allikas silma alt ära panna. Igal lapsel on päevas plahvatusrohkeid hetki, siis vajab ta mõistmist. Kui last liiga palju keelata ja käskida, muutub ta keeldude-käskude suhtes “kurdiks”.