Lenini ajal oli nagu tunnelis – ümberringi pimedus, ees valgus. Stalini ajal oli nagu autobussis – üks juhib, pooled istuvad, ülejäänud värisevad.
Hruðtðovi ja Bulganini ajal oli nagu lennukis – kaks juhivad, kõiki ajab oksendama.
Hruðtðovi ajal oli nagu tsirkuses – üks räägib, ülejäänud naeravad.
Breþnevi ajal oli nagu kinos – kõik ootavad seansi lõppu.