Ammustest aegadest on püütud leida armastuse keemilist retsepti. Ikka ja jälle küsitakse, kas tõesti on võimalik lihtsalt niisama armuda? Kas on võimalik seda tunnet kuidagi soodustada, kontrollida või mõjutada. Armastuse keemia mõiste võis tekkida ammu enne seda aega, kui teadlased avastasid biokeemilised reaktsioonid, mis inimesi enda võimuses hoiavad. Neid reaktsioone tundes ja teades võib parandada ka partnerite omavahelisi suhteid. Armastus läbib elu iga etappi, see innustab kunstiteoseid looma, puudutab inimese vaimset ja füüsilist seisundit.

“Murtud süda” ei olegi ainult metafoor, vaid sel ongi sageli inimese jaoks laastavad tagajärjed. Armastuseta ei ole inimene täielikult õnnelik isegi siis mitte, kui kõik teised põhivajadused on ülimalt rahuldatud. Armastus on bioloogiline protsess, dünaamiline ja mõlemapoolne, kulgeb otsekui mitmes dimensioonis. Keha otsib armastust ja reageerib armastusele või siis selle puudumisele. Äkiline magnetiline külgetõmme, seksuaalne valmisolek ja kirg on algus saladuslikule mängule, mida nimetatakse armastuseks.

Juba möödunud sajandil avastati, et sobiva partneri valikul mängivad suurt rolli feromoonid, tugevad ilma lõhnata keemilised ained, mida toodab inimese keha. Need annavad alateadvuse tasemel signaale vastassoole. Feromoonide signaale tunneb eriline elund ninas, mis on seotud seksuaalset käitumist kontrollivate ajustruktuuridega. Feromoonid on vajalikud vastassoo ligimeelitamiseks (lõppkokkuvõttes paljunemiseks ja liigi säilimiseks). Feromoone sisaldavad uriin, higi, nahk ja juba fantastiliselt väike feromoonide hulk õhus aitab tajuda, kas konkreetne inimene meeldib või ei. Feromoonide kohta tehtud uuringud räägivad sellest, et valitakse partner, kelle geenid meeldivad ja kelle immuunsüsteem inimese enda omast erineb. See tuleneb soovist tagada järeltulijatele laiem geenide gamma ja tugevam immuunsus. Sageli valitakse partner, kelle lõhn sarnaneb vastassoost vanema omale (mehed valivad oma ema järgi, naised isa järgi). Nii valitakse ohutu ja kontrollitud immuunsüsteemiga lähedaste geenide komplekt.

Peale 40-ndat eluaastat lõhnataju väheneb oluliselt ja väheneb ka naiste feromoonide aktiivsus. Kõige kõrgem on see 15-28 eluaastatel. Mehed 40-ndates eluaastates ei suuda enam vastu võtta keemilisi signaale oma abikaasalt, kuna selles vanuses naistel on need vähenenud. Just seetõttu tunnevad nad end paremini noorte naiste seltskonnas (keskeakriis).

Feromoonid vastutavad partneri valiku, magnetilise külgetõmbe ja seksuaalse valmisoleku eest. Fenüületüülamiini mõjul tekib armastus esimesest silmapilgust, selle mõju on “liblikad kõhus” ja “nõrkus põlvedes”. Noradrenaliin soodustab pulsi kiirenemist, südame pekslemist ja ülemäärast erutust. Dopamiin tekitab joobumust, õnnetunnet, sundmõtteid, võimetust näha armsama puudusi, igatsust, mille tõttu lahusolek tekitab meelehärmi. Testosteroon tekitab suguiha, endorfiinid tekitavad naudingut, seksi sidumist armastusega. Armunud olek sarnaneb uimastisõltuvusele.

Kestvama suhte puhul tekkivad oksütotsiin (naistel) ja vasopressiin (meestel), mis tekitavad lojaalset kiindumust, monogaamiat, vastutuse võtmise soovi, aga ka armukadedust. Armastus läbib “liblikad kõhus” tundest kuni aastatepikkuse kooseluni mitu etappi:

1. Külgetõmme. Selles etapis on tugev östrogeeni ja testosterooni mõju. “Liblikad kõhus” ja “nõrkus põlvedes” on esmased tunnused, et sobiv kandidaat seksuaalse igatsuse ja iha rahuldamiseks on leitud. Magnetiline külgetõmme on instinktiivne, ootamatu ja väljaspoolt kontrollimatu. Kõik toimub aju primitiivsemates osades. Aktiveeritud on meeled: nägemine, kuulmine, haistmine, kompimine. Pulss kiireneb, silmapupillid laienevad, põsed õhetavad, eritub rohkem sülge, tekib seksuaalne erutus. See on kontrollimatu iha, mis viib ainult ühes suunas (seksi suunas). Sel etapil on seks ilma eufooria ja sügavama kiindumuseta, enamasti vaid kire ja iha rahuldamine. Kiindumus areneb alles hiljem välja.

Romantiline armastus. Sellest on haaratud aju keerukamad ained (noradrenaliin, dopamiin) ja arenenumad osad. Partneri veetlus kasvab kinnisideeks. Inimene ei suuda mõelda millestki muust, unistab tundide kaupa, kaotab isu ja une, kohtudes puperdab süda ja käed muutuvad higiseks. Inimene kaotab reaalsustaju, ei märka oma armastuse objekti vigu, idealiseerib teda igas mõttes. Eufooriast meeleheiteni on väga väike samm, kui miski ei suju ootuspäraselt. Kui romantiline kirg ebaõnnestub, võib see asenduda vihkamisega, isegi kättemaksuihaga. Kauaks sellesse faasi inimene jääda ei saa, sest see pole lihtsalt võimalik, kuna ta ei suudaks vastu pidada sellisele emotsionaalsele intensiivsusele. Sellises seisundis olles on raske normaalselt töötada või õppida.

Pärast romantilise kiindumuse ekstreemsust saabuvad rahuliku armastuse ajad. Kirg raugeb ja saabub rahuliku kiindumuse faas. Seda iseloomustab stabiilsus ja otsustusvõime, mõjutab neokorteks ja mõtlemine on ratsionaalsem. Suurenenud naudinguhormoonide endorfiinide hulk soodustab orgasme ja siduva armastuse tugevnemist. Neokorteks ja aju ratsionaalne osa on sidemeks armastuse ja seksi vahel, mis tagab paarile pikemaajalise kokkujäämise. Naistel tekib oksütotsiin ja meestel vasopressiin, mis tugevdavad emotsionaalset sidet. Alles selles faasis võib hakata mõtlema abiellumisele ja pere loomisele.

4. Tõeliseks armastuseks nimetatakse viimast staadiumi. Oksütotsiin ja vasopressiin asendavad endorfiinide efekti. Kallistused toovad rahulolu, domineerivad usaldus, lojaalsus, turvatunne, lähedus, siduv kiindumus ja soe sõprus. Tekib soov olla truu ja teineteist kaitsta, saada lapsi ja ehitada üles oma kodu. See kõik hoiab paari pikemat aega koos, aga nõuab kestmajäämiseks mõlemalt osapoolelt ka pingutusi.

Kas on võimalik mõjutada armastuse biokeemiat?

Kõige enam huvi on pakkunud romantiline armastus just luuletajatele, kirjanikele ja teadlastele. Eufooria- ja õnnetunne, mis armumisel tekib, sarnaneb väga tugevalt kokaiinisõltuvusele. Vajalikud on aina suuremad annused. Abieluleping, mis on selles faasis sõlmitud, on kui narkouimas tehtud otsus. Romantilisel armastusel on terve hulk vaimuhaigusele sarnaseid tunnuseid, vahe on vaid selles, et sellest paraneb ka ilma ravita.

Kui armastuse keemia on ammendunud, siis sõltub armastuse kestus rohkem inimestest endist. Pikaajalised suhted ei ole mingi muinasjutt, on olemas teaduslik kinnitus, et pikaajalistes suhetes on intensiivsed needsamad premeerimise ja motivatsiooniga seotud kohad ajus, mis romantilise kiindumusegi puhul. Kiindumus ja sügavam side võivad eksisteerida koos arutu vajaduse ja igatsusega teineteise järele. Enamasti valitseb sellistes suhetes lisaks ka sügav sõprus ja teised siduvad tegurid. Silmside, naeratus ja flirt panevad aluse suhtele meeldiva võõraga, aga võivad tugevdada suhet ka oma partneriga. Hell ja südamlik kallistus tõstab oksütotsiini taset, kehaline aktiivsus soodustab dopamiini eritumist. Ka ühine einestamine tõstab dopamiini taset (liha, mereannid, vein, maasikad jms).

Aroomiteraapia lavendli ja vanilliga stimuleerib, hea seks tugevdab sidet paari vahel (just mehe truuduseks ja monogaamiaks peaks kodus seksi olema piisavalt). Teadmine, millises armumise faasis asutakse, aitab suhteid tugevdada. Tänapäeval on välja töötatud hulk erinevaid tooteid, mis sisaldavad feromoone (lõhnaõlid, kehakreemid jt.), aga pole mingit tõestust, et need ka pikemaks ajaks kokku aitavad jääda. Kui fikseerida ja mõista nende ainetega seotud tundeid, on kergem muuta suhteid kestvamaks. Kahes esimeses faasis jääb armastus ikka müstiliseks, täiesti kontrollimatuks ja salapäraseks tundeks.

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.