Passiivsus ja hirmud koosmõjus on ohtlik areng. Kui on harjumuseks loota ja uskuda, et keegi alati lahendab meie eest probleemid ja tuleb appi raskustes, siis tegelikult see nii ei ole. Kui elu on enam-vähem normis, siis on kergem ulpida eluvooluga kaasa, vastuvoolu ujuda on alati raskem ja hirmud ning mugavus ei lasegi seda teha. Isegi palve on passiivne, sellega loodetakse, et „kõigevägevam” lahendab meie eest probleemid. Meditatsioon on aktiivne, see nõuab enda osalust ja aktiveerib teadvuse. Ma mõtlen, järelikult olen olemas.

Energiaväljas on kõik omavahel seotud, nii nagu ülal nii ka all. Kõiksusega kooskõlas olev areng ongi elamise eel- ja põhitingimus. Maailmas on kõik pidevas arengus ja muutumises, aga tavaliselt kammitseb inimest alateadlik hirm tundmatu ees. See hirm on vaja ületada, et areng saaks jätkuda. Hirm sünnib vaimsest pimedusest ja see tekkib kõikjal, kus tuleb tundmatutele radadele ümber orienteeruda. Ometi on alati olemas ka julgeid teerajajaid ja jõulisi vastuvoolu ujujaid. Igas vanuses on omad probleemid, hirmud ja mugavustasand. Kui neid ületades saadakse positiivseid elamusi, siis kaob ka hirm. Hirmud saavad alguse juba imikueas. Imik vajab soojust, toitu ja lähedast kontakti oma vanematega. Kui üks neist tingimustest on täitmata, siis ta hakkab nutma. Nutt näitab tema abitust ja hirmu. Kõige suuremad hirmud on seotud ema lahkumisega (eriti viiendast elukuust kolmanda eluaastani). Suurem laps võtab omaks vanemate ja õpetajate juhised, õpib teatud moodi käituma, sest sellega kaasneb kiitus, edukus ja ühtekuuluvus teistega. Täitmata jätmine tähendab kriitikat, kannatusi ja eraldatust.

Alati kõigile meelepäraselt toimides võib tekkida aga konflikt enda sisetundega. Kuna lapselt oodatakse eelkõige sõnakuulelikkust, siis leiab inimene ka täiskasvanuna, et kergem on toime tulla sõnakuulelikuna, teha mida kästakse ilma vastu vaidlemata, ilma oma mõistust ja sisetunnet kasutamata. Kui südametunnistus ja sisetunne ütlevad hoopis muud, siis ei saa olla õnnelik ja rahul. Täiskasvanuks olemine eeldab, et inimene tuleb iseseisvalt toime, kohanemisraskused tulenevad hirmudest, usaldamatusest ja liigsest soovist kõigile meeldida. Just hirmud ja liigne mugavus ei lase toimida südametunnistuse ja sisetunde järgi. Elu jooksul kogeb inimene mitmeid ohte: loodusõnnetused, surmahirm, paanika, õnnetused, haigused, teadmatus, kaotused. Kindlas rütmis ja kaitsvates piirides elades tuntakse end kindlamalt ja paremini. Just madal enesehinnang, väike silmaring ja kesine haridustase loovad hirme ja sunnivad mugavustsoonis püsima. Ei soovita või ei julgeta ise mõelda ja loodetakse, et keegi targem ja tugevam võtab vastutuse ning mõtleb ja otsustab meie eest. Selline elu võib ju olla turvaline, aga see on ka rõõmutu ja loid. Kui hirme hakatakse leevendama meelemürkide või muude sõltuvustega, on allakäik tõenäoline. Väikesed hirmud annavad elule mõtte, väike adrenaliin paneb tegutsema, mistõttu hirme täielikult kaotada polegi mõistlik. On vaja vaid eristada, millised hirmud takistavad elu loomulikku kulgu, ohustavad elurõõmu ja tervist. On väga oluline, et ei lastaks hirmust või mugavuse soovist endaga manipuleerida.

Eneseusk aitab tundmatuga toime tulla. Mida targem ja laiema silmaringiga on inimene, seda suurem on tema kokkupuutepind tundmatuga, seda vähem on hirme ja seda õigemaid valikuid ta teeb. Selleks, et hirmude ja mugavusega toime tulla, on vaja eneseusku ja teadmisi. Inimene imab endasse kõike, millega kokku puutub. Praegusel infoajastul peaks õppima eristama, mida endasse võtta ja mida mitte. Oluline on ka füüsis töökorras hoida ja tervena püsida, selleks on vaja mugavustsoonist väljuda ja sundida end liikuma. Linnas elaval inimesel pole eriti midagi vaja teha enda elushoidmiseks, sest kõik teenused on kättesaadavad, mis muudab elu mugavaks. Mugava eluga kaasneb sageli ka mõttelaiskus. Maapiirkonnas ja oma majas elades on olukord hoopis teine, paratamatult tuleb mugavustsoonist väljuda. Inimese tegelik olemus kujuneb välja juba teisel-kolmandal eluaastal, mistõttu on määrav, kas laps kasvab üles linnas või maal looduse keskel.

Kui laps saab piisavalt vabadust ise maailma uurida ja tunnetada, siis õpib ta ise mõtlema ja otsustama, ise vastutust kandma oma otsuste eest. Sihipäratu ja uudishimulik maailma uurimine võib arendada last palju rohkem kui pisiasjadeni korraldatud elu. Kui lapse elu on maast-madalast olnud täielikult ära korraldatud, ei tekki tal harjumust ise mõelda ja otsustada, ise oma tegude eest vastutada ja julgeda teha ka vigu. Vigadestki saab õppida, õppimine oma kogemuse kaudu polegi halb. Kui laps ei saa vabaduse kogemust, jääb tema hinges midagi kängu. See, mille nimel tasub elada, on võimalus ise oma elu ja valikute üle otsustada. Elujulgus ja elurõõm muudavad elu elamisväärseks, aitavad raskustega toime tulla, aitavad ka suuri tegusid teha ning kaunist loomingut luua.

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.