“Ära tee” ja “ei tohi” peaks jääma kõrvale. Müramine on rahutule lapsele vajalik tegevus, tähelepanuhäiretega lastel tekib probleem aga hiljem rahunemisega.

Käitumisraskustega lastel on peamine probleem selles, kuidas teistele meelepäraselt käituda, võimalusi on nende jaoks vaid kaks: võitle või põgene, sotsiaalne suhtlemine on nende jaoks probleem.

Ema pilk annab imikueas lapsele infot, isegi nabanööri kaudu liigub info lapse kandmise ajal emalt lapsele. Raseduse aeg määrabki lapse tegeliku intelligentsuse, stress kasvatab vaid lihaseid. Lapse programmeerimine algab juba kaks kuud enne ovulutsiooni. 6-ndal kuul saab laps emaüsas juba kõigest osa. Ultraheliuuringud on lootele väga kahjulikud, kuna tekitavad talle valu ja põgeneda pole selle eest emaüsas kuhugi. Sündides orienteerub imik ema pilgule, kui ta esimestel elunädalatel ja -kuudel pole saanud ema pilgule keskenduda, tekib tal “pilgunälg”. Ka sellised “pilgunäljas” lapsed on hiljem väga rahutud ja püsimatud. Laps vajab ema naeratavat pilku ja hella häält õnnehormooni tekkeks. Õnnehormoon tekib ka kallistusel, naeratusel, helladel puudutustel, positiivsel silmsidemel.

Hea õpetaja aktiveerib klassi oma pilgu abil ja saavutab just nii suurepäraseid tulemusi. Eduka suhtlemise aluseks ongi positiivne silmside ja naeratus. Siiski peab laps ka vastuseisu kogema. Kui laps ei koge üldse konflikte ja teda hoitakse kui “vati sees”, siis ei õpi ta neid ka lahendama.

Juba 10-kuune laps hakkab tegelema pingetega toimetulekuga, aastasel tekib esimene kriis, sest ta hakkab eemalduma emast. Kuni paariaastane ei saa veel aru, et olemas on ka teised inimesed, ta on tunnete maailmas üksi, alles õpib eristama teisi ja ennast. Teadlikult sõna kuulama hakkab alles peale kolmandat eluaastat. Seetõttu ei saa hüperaktiivsust liiga varases eas diagnoosida, see areneb välja umbes kooliajaks. Kasvatuse alustalad tuleks juba enne kooliminekut paika panna, eriti oluline on see rahutute laste puhul. Tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse sündroomiga lapsed reageerivad paremini, kui kõike tehakse võimalikult rahulikult. Nende laste maailm on niigi väga kaootiline, nende tähelepanu hüpleb ühelt asjalt teisele, nad ei suuda peatuda, nende aju ei suuda mõista iseennast ega ka seda, mis toimub ümberringi. Mitte stiimulite puudumine pole nende puhul probleemiks, vaid nad ei suuda stiimuleid arukalt ja kooskõlastatult organiseerida ja kasutada. Nende puhul peaks pigem stiimulite intensiivsust ja kiirust vähendama. Neil on vaja aega, et mõista ja tunnetada. Kui laps on kogenud tempo vähendamist ja talle on pööratud suuremat tähelepanu, on tal lihtsam peatuda ja aeglaselt tegutseda. Seda häiret võiks nimetada tegelikult ka maharahunemise puudulikkuseks.

Soovitusi hüperaktiivse lapsega toimetulemiseks:

– Olge temaga koos, leidke vähemalt 10 minutit iga päev, kus laps saab jagamatu tähelepanu endale.

– Jälgige tema tegevust ilma hukkamõistu ja kriitikata, ilma teistega võrdlemata, jälgige rahulikult tema reaktsioone ja detaile tema käitumises.

– Kui lapsel miski ei õnnestu, tuleb talle jätta aega rahunemiseks. Ei maksa kohe tõtata parandama tema tegevust, kui tal miski kohe ei õnnestu. Jääge rahulikuks ja laske lapsel teie enda rahulikust käitumisest ja hääletoonist õppida.

– Kõike, mida sellise lapsega koos tehakse, tuleks teha võimalikult aeglaselt. Kui laps ei saa hakkama, peaks talle võimalikult aeglaselt ette näitama, et ta saaks õppida. Kui selline laps rahuneb, siis paraneb tema koordinatsioon, huvi ja tähelepanu suureneb, mõtlemine muutub.

– Aeglase puudutuse tehnika mõjub hästi. Aeglased liigutused võimaldavad lapse ajul toimuvat paremini fikseerida.

– Aeglaselt kuulates jälgitakse iga näoilmet, heli, liigutust, jälgitakse kehakeelt, sõnad on teisejärgulised. Ka ennast on vaja sisemiselt pidurdada, kogu tähelepanu tuleb lülitada lapsele, kuni saadakse kontakt temaga.

– Olge temaga lahke. Aidake tal ennast pidurdada, embuses ta rahuneb ja ta tunneb, et on kaitstud ja hoitud ka sellisena, nagu ta loodud on. Kui laps tunneb, et teda armastatakse, teda tunnustatakse ja temast hoolitakse, siis muutub ta aju õpivõimelisemaks.

Oluline on ka toitumine. Rafineeritud suhkrud ja toidukeemia muudavad agressiivsemaks, isegi puuviljamahl võib seda soodustada. Vältima peaks sünteetilisi konservante, värvi- ja lõhnaaineid, šokolaadi, kofeiini, naatriumglutamaati. Kasulikud on magneesium, pähklid, seemned, mandlid, teraviljad, küpsetatud kartul, banaan, spinat jt. rohelised köögiviljad. Ka täisväärtuslikud valgud on olulised (kohupiim, munad, liha). Probleem on aga selles, et sageli on sellistel lastel halb isu, paljud loobuvad hommikusöögist ja söövad päevalgi vähe, mistõttu ei saagi nad vajalikke aineid kätte toidust. Üks versioon hüperaktiivsuse tekkest väidab, et see võib olla soolebakterite häire, mis on tekkinud antibiootikumide tagajärjel. Soolestiku normaalse mikrofloora tagamiseks võiks juua hapupiimatooteid või osta kasulike bakterite preparaate apteegist.

---

Artikkel jätkub. Viite järgmisele lehele leiad pärast e-poe reklaami...

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.