Jõulukommetest

Jõulud ja jaanipäev on põhjamaade rahvaste suurimad pühad. Jõule on meie päevil seostatud Jumala Poja sündimisega, aga jõulud ulatuvad kaugemasse minevikku kui Kristuse sünniaeg. Põhjamaade paganad pidasid jõule ammu enne seda aega. Kristuse sünniga sulatati paganlik jõul kokku kristliku jõuluga. Ka paljud paganliku jõulu kombed on säilinud tänapäevani. Jõulud on seega pigem paganlike põhjamaade rahvaste püha, mitte eriline eesti vanaaja püha, nagu sageli ekslikult arvatakse.

Jõulude nimetus tuletati sõnast Hjul = ratas. Päikeseratas hakkab jõuluaegsest pööripäevast alates teist teed käima. Sellest seletusest on nüüdseks loobutud. Norralased austasid valgusejumalat Juulit, siiski ei pidanud nad jõule jumal Juuli auks, vaid see püha ise kandis nime jul. Kuigi täpne algupärane tähendus on teadmata, on Skandinaavias sõna jul mingisugune talvine püha (rõõmus püha). Oletatakse ka seda, et soomlased ja eestlased on selle sõna laenanud skandinaavlastelt juba enne viikingiteaega. Jõulu nimi on seega Skandinaaviast laenatud, kas ka sisu?

Ka vanad eestlased pühitsesid kesktalvel mingisugust püha, aga andmed selle kohta ajaraamatutes puuduvad. Paljud meie jõulukombed langevad skandinaavlaste omadega kokku. Ristiusk lisas Kristuse sünni 24. detsembril.

Aastavahetus 31. detsember – 1. jaanuar lisandus aastal 1691. Uusaastaööl valatakse õnnetina ka tänapäeval. Esimesel uusaastapäeval käidi sõpradel ja sugulastel külas, aga naiskülaline uue aasta esimesel päeval ei ole isegi tänapäeval hea enne. Naiskülalisele visati vanasti vana pastel või tuhka järele, et ta külaskäik õnnetut aastat ei tooks. Ennustatakse ka selle järgi, kes esimesel päeval esimesena vastu tuleb. On see naine, on oodata ebaõnne. Oluline on, mida esimesel päeval tehakse, selline on kogu järgnev aasta. Esimese päeva endeid jälgiti vanasti väga hoolega.

Jõulud algasid juba toomapäevaga (21. detsember), siis pandi jõuluõlu käima ja siis algas ka jõuluroogade valmistamine. See oli suur koristamise ja kraamimise päev, mõnel pool tehti isegi prahist kaltsunukk “Tahma-Toomas” ning üritati see kellegi ebameeldiva ukse taha sokutada, et endal kodu puhas ja korras püsiks. Jõululaupäevaks pidid olema ka viimased välitööd lõpetatud. Lakke riputati jõulukroonid ja tuppa toodi õled, mille peal jõulumänge mängiti.

Jõuluööl söödi mitu korda ja jäeti laua peale ka koju tulnud hingedele toitu, samuti anti loomadele leiba. Jõulude teine püha oli külaskäimise päev, kus käidi õnne soovimas teistele peredele. Soovida võis kolmekuningapäevani ehk 6 jaanuarini. Jõulud ise kestsid nuudipäevani, nii et ka uusaasta ja kolmekuningapäev mahtusid sinna sisse. Hilisemal ajal on uusaasta eraldi püha ja kolmekuningapäev jõulude “saba”.

Pärisjõulude ajaks loetakse praegu jõululaupäeva ja uusaasta vahelist aega. Vanarahvas räägib ka jõuluimedest. Jõuluöö pidi avama loomade keeleköidikud. Laudaloomad pidid jõuluööl rääkima enne või pärast seda, kui pererahvas neile leiba, soola, kaeru ja õlut toob ning nimepidi teretab. Kristuse sündimise ajal sündivat kogu loodus uuesti. Uuest ajast põlvneb üks legend, et venelased kuulnud Jeesuse sünnist ja läinud kingitusi viima. Jäänud aga “natðaid” ootama, sellega viibinud nad tagasitulekuga 13 päeva. Nõnda peavadki nad 13 päeva hiljem oma jõule tähistama. Arvatakse ka, et jõuluööl või esimesel pühal sündinud laps saab väga õnnelikuks ja jõulude ajal surnud inimene pääseb otse Paradiisi.

Jõulurahu nõudsid põhjarahvad just surnute hingede koduskäimise pärast. Päikegi puhkab sel ajal ning öö ja päev on ühepikkused. Jõuluööl lauldakse “Au olgu Jumalale kõrges ja rahu maa peal!”. Jõulurahu ongi see kadunud Paradiis, mida sõdades ja vaenus vintsutatud maailm nii väga igatseb ja vajab.

Jõuluõhtut ja ööd peeti pühaks seetõttu, et just siis olevat liikvel nii head kui kurjad jõud. Jõuludega on seotud mitmed maagilised toimingud ja tuleviku ennustamine. Mitmel pool köeti sauna kadakatega ja suitsutati tube kadakasuitsuga, et kurjad vaimud majast põgeneksid. Toa keskele laotati jõuluõled ja lakke kinnitati jõulukroon. Jõulkroone tehti kas roost, rattast või uuemal ajal kartulisse torgatud rukkikõrtest (jõulukräss). Jõuluõlgede ja jõulukrooniga püüti mõjutada viljakasvu, sigivust ja jõukust ning kaitsta end kurja eest.

Mõnes kohas viidi jõuluõhtuks tuppa ka vikatid, kirved ja muud terariistad, et vili suvel hästi kasvaks. Tööriistad pidid tingimata olema uluall.

Jõulu- ja vana-aastaõhtul tõmmati koldes tuhk hästi siledaks, hommikul mindi vaatama, kas seal ehk mingeid jälgi ei leidu. Ahjust väljatulevad jäljed oli halb enne, ahju minevad oli õnnelik enne.

Jõuludeks tuli toad aegsasti ära koristada, sest jõulude ajal tube ei pühitud, see olevat samuti halb enne. Ka jõulutoidud tehti varem valmis. Enne jõule oli vaja 7 korda tuba pühkida ja pühkmete pealt ka ennustati. Kui pühkmete väljaviimisel oli täielik vaikus ja midagi ei olnud kuulda, siis püsis elu muutusteta.