Maailmas pole ilmselt ühtki inimest, kes poleks kunagi kellelegi haiget teinud või siis kellele poleks keegi teine haiget teinud. Igas inimsuhtes on teatud hulk disharmooniat, armastuses on oma keerdkäigud ja õnn ei ole kunagi päris pilvitu. Just tänu ebakõladele tunnetab inimene paremini elamise mõtet ja õnne väärtust. Konfliktid tekivad enamasti liigsest minakesksusest ja isekusest, tahtmatust või tahtlikust soovimatusest teist osapoolt mõista. Ka puudulik ja väär info või selle puudumine tekitavad rohkelt konflikte, samuti ülikiire elutempo, üleväsimus, üksteisest möödaelamine. Et inimsuhted toimiksid, tuleks alati püüda oma vajadusi väljendada teist osapoolt haavamata. Kui soovitakse saada meeldivaid elamusi, siis tuleb neid ka teistele jagada.

Paljudes maailma kultuurides õptatakse juba lapsepõlvest peale sõprades ja mängukaaslastes head märkama ja seda ka sõnades väljendama. Selline õpetus võiks olla tänapäeval lasteaedades ja koolides kohustuslik. Praegu oleneb rohkem õpetaja isiksusest, kui mõistev ja inimlik ta ise on ja kodu mõjust. Inimesed kipuvad võtma head, kui mingit iseenesestmõistetavat asja, aga kriitika teiste suhtes tuleb väga kergesti üle huulte. Peaks olema vastupidi, et head märkaks rohkem ning kriitikat oleks vähem ja kui oleks kriitika, siis ikka konstruktiivne ja õige.

Evolutsiooni jooksul on inimeses kinnistunud agressiivne hoiak, headust saab taastekitada, aga see on väga raske protsess. Kui tahetakse teist inimest paremaks muuta, siis kõigepealt tuleks muuta iseennast. Elu jooksul kogetud halvad ja head asjad ununevad, meelde jäävad üksikud olulised pidepunktid. Mõned inimesed unustavad pigem halba ja meenutavad rohkem head, teistel on vastupidi. Sõltub inimese iseloomust ja eripärast. Unustamisega ei ole kunagi nii, et kui tahan siis unustan ja kui tahan, siis hoian meeles. Unustamise kiirus sõltub varasematest kogemustest, sündmuste kestusest, sügavusest ja eelkõige inimese tervislikust ja hingelisest seisundist. Kui ihu on tugev, siis kannatab hing välja ka rasked löögid ja solvumised. Palju oleneb tõekspidamistest ja arusaamistest ning andestamise võimest.

Kuidas end kaitsta halbade kogemuste eest?

Kui tajutakse kellegi pahatahtlikkust, kadedust, õelust vms., siis ei tohiks rääkida sellele inimesele oma saavutustest, õnnestumistest ja edusammudest. Kui aga küsida ise asjalikku nõu või abi, siis võib ta sageli relvituks muutuda. Üdini pahatahtlikust inimesest on targem eemale hoida, pole vaja talle midagi selgitada ega arveid klaarida, pigem võib naeratades lahkuda. Veel parem on vältida temaga konflikte ja kokkupuudet, kui vähegi võimalik on.

Silmside suurendab energianeeldumist, parem on vältida pahatahtliku inimesega otsest silmsidet. Igapäevases suhtlemises peaks alati arvestama isiklikku ruumi. Selle piiri ületamisel valdab inimest rahutus, ebamugavus hakkab stressihormooni tootma, tekib ärritus. Rahulikul inimesel on see viimane piir umbes 20 cm, närvilisel ja impulsiivsel 40-50 cm. Selle piiri ületamisest annab märku liiga sagedane silmade pilgutamine.

Pikka aega on vaieldud ka selle üle, kas elada oma halvad emotsioonid välja või hoida endas. Ülekaalukad arvamused on, et halbu emotsioone ei tohiks endas hoida, halbu tundeid ei peaks endasse koguma. Siiski on teadlased teinud ka vastupidise järelduse: emotsioonide vaoshoidmine pikendab elupäevi, aga halbadest emotsioonidest üle saada on keeruline ilma andeks andmata. Vaevalt pikendab eluiga halbade emotsioonide kuhjumine hinges, ka tasakaalukad inimesed peavad endast negatiivsuse välja saama ja seda saab vaid andeks andes teha.

Sageli raiskavad inimesed oma elu enesesüüdistustele või sisemisele kättemaksumeeleolule. Kui inimene oma päeva jooksul tekkinud mõtteid teadvustab, avastab ta ka iseendas negatiivsuse ilmingud. Mõtlemine peaks olema nagu söömine: inimene ei peaks kõike valimatult sööma ja ei peaks valimatult halbu mõtteid mõtlema. Halbade mõtetega tuleb teadlikult tegeleda. Inimesed vaevavad liiga palju pead sellega, mida teised arvavad ja mõtlevad. Väärtustama peaks eelkõige iseennast, aga tegema peaks seda nii, et teised ei kannataks. Tervendav energia tuleb puhtast hingeruumist, mistõttu peaks eelkõige iseennast hoidma hingelt puhtana.

Suur solvang tekitab palju hingevalu, kibestumist, salaviha ja teisi halbu tundeid. See närib inimest ennast seestpoolt, mistõttu andestamine on hädavajalik just inimese enda jaoks. See ei ole lihtne. Alandavad ja solvavad sõnad, õigustamata kriitika tekitab algul suurt kurbust, siis viha ja isegi meeleheidet. Kibestumine võib vaevata aastaid. Sellist laadi hingehädad võivad viia selleni, et inimene tunneb end füüsiliselt haigena. Andestamine ei tähenda seda, et peaks alla andma või järele andma, ennast mingil viisil alandama. “Nuga” tuleks lihtsalt piltlikult öeldes enda kehast välja tõmmata. Kui andestada solvajale, siis tekib solvajaga tundeline side, solvajat nähakse mõistvama pilguga. Solvaja võis ise olla halvas seisus, nõrk ja haige või ebateadlik oma sõnadest. Andestamine ei tähenda unustamist, see aitab vaid edaspidi ennast negatiivsuse eest kaitsta. Andestamine võib olla pikk ja vaevarikas protsess, aga see tasub alati ära. Solvumine kulutab vaid iseenda energiat ja keha. Solvaja seetõttu ei kannata, milleks siis veel lisaks ennast piinata? Solvudes kapseldab inimene endasse negatiivse energia, peidetud viha ja raevu, lõpuks leiab see kõige nõrgema koha organismis. Nii tekivad haavandid, kõrgvererõhutõbi, astma ja isegi vähk. Solvumine on väga inimlik omadus, vaid kalgid ja paadunud egoistid või ullikesed ei solvu. Haigusest kurnatuna, stressiseisundis ja suurte ootuste puhul solvutakse rohkem ja sügavamalt. Kui kantakse hinges vana valu, siis pöördutakse selle juurde ikka ja jälle tagasi. Iga solvang nagu inimenegi on kordumatu.

Oleks mõistlik selgusele jõuda, miks üks või teine asi solvab või vihastab? Solvangu põhjuste lahtiharutamisel see tunne sageli kaob. Päeviku pidamine, oma tunnete lahtikirjutamine või mõne hea sõbraga arutamine aitab ennast samuti mõista. Viimast abi saab usaldustelefonist või psühholoogi juurest. Oluline on mõista, et inimene ise on endale peamine stressiallikas.

Andestamine on hüvastijätt olukordadega, millega kaasnevad solvumised ja vihastamised. Konflikte peaks alati analüüsima, andeks tuleb anda nii solvajale kui iseendale, et solvang ei jääks hinge piinama. Positiivne enesesisendus on siin abiks. Kui andestamine valmistab suuri raskusi, siis ilmselt on see tunne mingil määral inimesele kasulik: kas võimaldab manipuleerimist või ohvri mängimist, annab ettekäände enda haletsemiseks või vastutusest kõrvalehiilimiseks. Selliste negatiivsete tunnete puhul tuleb alati iseenda käitumine ja motiivid hoolikalt üle vaadata. Kui suudetakse iseendaga toime tulla ja endale andestada, siis suudetakse ka teistele.

Möödunud negatiivsete tunnete ja kogemuste ümberhindamine ei vabasta mitte üksnes stressist, vaid aitab ka negatiivse kogemuse lõpetada. Lakates olemast solvumise ja viha ohver, tuntakse suurt vabanemist ja kergendustunnet, suudetakse jälle oma elu juhtida. Energia pääseb “ahelaist” vabaks ja organism kasutab seda tervise ja elukvaliteedi parandamiseks. Kui andestamine kuidagi ei õnnestu, aitavad vaid rahustid ja ravimid. Mõttel ja sõnal on väga tugev energeetika, mistõttu kuri mõte tuleks andeks paluda ja kuri sõna tagasi võtta või veel parem alati jälgida, mida suust välja lastakse.

Piibel õpetab, et kui sind lüüakse paremale põsele, keera ette vasak ja rõhutab sellega andestamise tähtsust.

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.