Rubriik: Anekdoodid (2)

Lennukis.

“Kas te süüa soovite?”

“Ooo, millised on valikud?

“Jah või ei.”

1 september.

Esimese klassi õpilane tuleb koolist, siseneb koduõue ja näeb kuidas lapsed mängivad liivakastis. Kohendab ranitsat seljas, ohkab ja ütleb:

“Lööks ka kaasa aga haridus ei luba.”

Tsiklinaise mees on üks õnnelikematest.

Iga hommik lüüakse vändast käima.

“Kuule, ega sa ei tea, millega lõppes too kohtuprotsess armeenlase ja juudi vahel?”

“Tean küll – prokurör sai kümme aastat…”

Kohtunik: “Mis alusel te hagejale kuuluvad ehitusmaterjalid objektilt ära viisite!?”

Kostja: “Jevroalusel.”

Mis homseks plaanis?

“Läheme pojaga lohet lennutana.”

“Ahah, mul umbes sama lugu. Viin ämma lennujaama.”

Elasid kord isa ja poeg. Isa oli tuntud ärimees, poeg suur poliitik.

Isa juhtus kogemata naaberriigis pistist andma ja pandi pokri. Pojal isast kahju ja palub naaber-kuningat, et see isale armu annaks.

Naaberriigi kuningas ütles: “Teie seal oluliselt targemad, kui meie. Aita meil riigi majandus kasvama panna ja lasen su isal minna.”

Poeg tuli koju ja kehtestas uue alkoholiaktsiisi.

Eit ja taat tulid maaraudteejaama. Eit uuris sõiduplaani ja pöördus siis raudteevahi poole:

“Öelge palun, kas 3.15 rong on läinud?”

“Jah, kahekümne minuti eest.”

“Ja millal tuleb 4.30 rong?”

“Varsti.”

Hullumajas ekskursioonil käies uurisin peaarsti käest nagu muuseas, et mille järgi nad aru saavad, kas inimene tuleks hullumajja panna või mitte.

“Lihtne,” ütles peaarst.

“Täidame vanni veega ja anname patsiendile teelusika, kohvikruusi ja ämbri ning palume vanni tühjendada.”

Reede õhtu:

Tiina loeb “Tõde ja õigust.”

Mari ja Leena mängivad malet.