Tallinnast tulles 60 kilomeetrit mööda Viljandi maanteed sõites näitab teeviit enne Kehtnat Keava peale. Endisest Keava mõisast kilomeetri võrra kirde pool asub Keava-Juuru tee ääres “Keava mägede” lõunapiiril järskude nõlvadega küngas. See ongi muistse Harjumaa kaitseehitis Keava linnus. Linnusekoht on arheoloogilise mälestusmärgina riikliku kaitse all.

“Keava mäed” on ilmselt viimase mandrijää tulemusel tekkinud põhja-lõunasuunalised oosid, mille pikkus kaks, laius pool kilomeetrit ja kõrgus oma 20 meetrit. Kindlustus tekkis ilmselt looduslikult soodsa asendi tõttu, sest iidsest Rävalast pääses tol ajal kergesti Keila jõe keskjooksu pidi Keavasse ja seda läbis Kesk-Eesti – Tartu – Pihkva – Novgorodi kaubatee.

Linnuse kogu õueala suurus on umbes 2400 ruutmeetrit. Kividega ääristatud lohk ühes õuenurgas on ilmselt vana kaevukoht. Vana linnamägi oli kaitstud mõlemast otsast looduslikult (nõlvade kõrgus oma 13 meetrit) ja külgedelt kaitses sügav kraav ning kahemeetrine kaitsevall. Vallil oli ilmselt lisaks palkidest kõrgendus. Valli jäänused on näha kogu linnamäe ulatuses. Valli sisejalamil olevad süvendid meenutavad Kalevipoja sängi. Linnamäelt avaneb ilus vaade ümberkaudsetele küladele.

Aastatel 2002-2003 leiti kilomeetri kauguselt veel teinegi, väiksem ja tunduvalt vanem linnus Võnnumägi, mis oli haruldane leid kogu Põhja-Euroopas. Samal aastal avastati linnusejalamilt Verevainu soo turbakihist üliharuldase iidvana kasetohust tee jäänused. Ilmselt pääses rünnakute korral tohust rabateed pidi soosaartele või üle soo kaugele metsa põgenedes peitu. Kasetohuribad on sentimeetriste vahedega üksteise kõrvale ja kohati ka kihiti laotud ning roigastega toetatud. Ilmselt on seda teed korduvalt ka parandatud. Mis selle kasetohust tee teises otsas tegelikult oli, pole teada. Võib-olla viis põgenemistee hoopis Võnnumäele pakku? Laudadest vanu teid on palju leitud, aga Keavast leitud kasetohust tee on vähemalt Euroopas ainuke ja ainulaadne. Praeguseks on Verevainu soo kuivendustööde tõttu osaliselt rohtu kasvanud ja võsastunud. Ilmselt oli ammustel aegadel antud piirkonnas puutumatu looduskeskkond, kus valitsevaks kase-, kuuse-, männi- ja segametsad. Laialehelisi puid oli ilmselt rohkem ja soiseid alasid samuti. Ümbritsevad künkad ja sood pakkusid kindlustusele looduslikku kaitset.

Aastatel 2001-2006 toimunud arheoloogilised uuringud tõestasid, et kindlustus oli kasutusel 9- 12. sajandil, võib-olla isegi 5-13. sajandil. Tõestatud on, et püsiasustus oli 11. sajandil ja 12. sajandil see hävitati. Püstitati kohe ka uus linnus ning ilmselt tollest ajast on ka vallialune salakäik, mis avastati 2004. aastal. See on paekivist vooderdisega ja läks valli alt läbi. Ilmselt oli salakäik kasutusel kindlustuse lõppjärgus. Väljakaevamiste käigus on leitud 12. sajandist pärit 42 cm pikkune torkeoda ots. Linnuse aladelt on leitud ka 13. sajandist pärit hõbedast sõrmus, pronksist ripatsid, hoburaud-sõlg, 1211. aastal vermitud münt. Kindlustuse ümbrusest leitud potikildude rohkuse tõttu on peetud Keavat suurimaks viikingiteaegseks asustuseks. Linnuse lähedal asuvas Linnaaluste külas asub vanim viikingiteaegne asulakoht.

Vene kroonikates on vanim teade aastast 1054, mil Novgorodi vürst Izjaslav vallutas Kedepivi (Solnitsna Ruka – Päikese Käsi). Mõned ajaloolased on kahtlusi avaldanud, kas tegemist oli ikka just vürst Izjaslaviga. Ilmselt oli Keava linnus tol ajal tähtis, sest mingit tähtsusetut kohta poleks Izjaslav ründama hakanud. Izjaslav oli Jaroslav Targa ja Rootsi kuninga tütre poeg, kes Novgorodi vürstiks sai 1052. aastal peale oma vanema venna Vladimiri surma. Paljude ajaloolaste arvates tegeles ta neil aastail pigem oma võimu kinnitamisega. Lisaks on vene kroonikates leitud palju dateerimisvigu, kuna alati ei pandud sündmusi kirja kohe, vaid seda tehti tagantjärele. Aga vene kroonikates jõudis Izjaslav 1054. aastal just Keava linnusesse, mida venelased kroonikates on nimetanud Osek Kedepiv (Päikese käsi). Leitud on linnusekohast neli põlengukihti ja ka ristisõjaaegsed põlemisjäljed.

Läti Henriku Liivimaa kroonika väidab, et kindlus hävitati lõplikult 1224. aastal ristisõdijate poolt. Siiski kahtleb Läti Henrik, kas ristisõdijad päris Keava linnusesse jõudsidki, pidades viimaseks vallutuseks hoopis Lohu linnust. Aga Keava linnuse mahapõletamine räägib vastupidist. Ilmselt polnud kroonik endas päris kindel. Valli all oleva käigu kokkuvarisemine võib sellele viidata, et kellelgi ei õnnestunud pääseda.

Praegu saab linnuseküngast kasutada ilusa loodusliku matka- või piknikukohana, samuti on linnuse ümbrus väga sobiv geopeituste ja orienteerumisvõistluste korraldamiseks. Muuseas on Keava lähedalt pärit ka Eesti kuulsaim “hobusevaras” Rummu Jüri (sündinud 1856, täpne surmaaeg teadmata).

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.