Keskendumisvõimelised inimesed kasutavad aega paremini

Aeg sisaldab mineviku ja oleviku kõrval ka tulevikku. Mingi tulevikukujutlus on olemas igal inimesel, aga sellega ei osata midagi mõistlikku peale hakata. Aega aitab väärtustada oluliste ja vähemtähtsate asjade eristamine oma elus, mis nõuab head keskendumisoskust. See võime on mõnel kaasasündinud omadus, aga on teatud määral ka õpitav. Keskenduda tuleks sellele, mis on oluline enda jaoks, oma pere ja positiivse tuleviku heaks vajalik.

Enamik inimesi raiskab suurema osa oma ajast vähevajalikule või tarbetule tegevusele. Täiskasvanuks saamise peamiseks tunnuseks on väljakujunenud ajataju, aga iga inimene tunnetab ja väärtustab aega isemoodi. Tõsisem täiskasvanu püstitab mingid eesmärgid ja püüab siis need täita nii hästi või halvasti kui suudab. “Ühepäevaliblikad” püüavad ühekorraga kätte saada elult kõik võimalikud hüved. Neil on pidev emotsioonide ja elamuste “nälg”, nad ei suuda olla üksi ja omaette.

Keskendumine nõuab aga endasse süüvimist. Pealiskaudse ja liiga aktiivse suhtlemise tõttu ei teki tõelist lähedust ka inimsuhetes. Vastutustunne tundub liiga ränk koorem, tegutsetakse järelemõtlematult, eesmärgid on ähmased või utoopilised, ei õpita ei enda ega teiste kogemustest. Tavaliselt on sellised inimesed olnud lastena üle- või alahooldatud, nad abielluvad ja lahutavad kiiresti, tormavad ühest suhtest teise, vahetavad sageli töökohti. Otsused on kiired ja pinnapealsed, usutakse liigselt maagiat ja “head õnne”, igasugune hasart tõmbab.

Liiga sagedased suunamuutused viivad elu tasakaalust välja ja ka seadusega pahuksisse. Kui elukutse valik toimub juhusliku “hea õnne” põhimõttel või teiste inimeste soovitusel-pealkäimisel, ei saagi eeldada püsivust ja pühendumist. Paljud käivad lihtsalt oma nooruse pikendamiseks pikalt koolis. Kui õpitav elukutse on inimese loomusele sobimatu, siis on pikalt kooliskäimine mahavisatud aeg. Keegi ei tohiks oma elu üles rajada valedele võimetele ja teiste soovitustele. Nii elaks inimene nagu võõras ajas. Just seetõttu ongi vaja seada endale juba noores eas selged ja mõistetavad eesmärgid, siis on ka eksimused õpetlikud ja aitavad elus edasi. Pidevalt eesmärgitult ringi sekeldades ei jää aega oma vigu parandada ja neist õppida.

Ööpäev on kõigil ühepikkune, aeg on üks õiglasemaid nähtusi üldse. Oled rikas või vaene, edukas või edutu, ilus või inetu, töökas või laisk, mees või naine – ööpäev on ikka 24 tundi pikk. Mõnel tundub aga ööpäev olevat pikem, sest ta jõuab nii palju ühe päevaga ära teha. Iga inimene tunneb kedagi sellist, kes suudab edukalt töötada, puhata, olla hea pereliige, leiab aega nii hobideks kui aktiivseks ühiskondlikuks tegevuseks. Sellised inimesed äratavad nii kadedust kui ka suurt imetlust. Nad on selgeks saanud elu põhitõe, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. See nõuab keskendumist ja olulise ning ebaolulise eristamise võimet, planeerimise oskust.

Kindlasti tunneb igaüks ka mõnd sellist, kes hommikust õhtuni soiub, hädaldab, ennast haletseb, pidevat väsimust ja ajapuudust kurdab, teisi kirub ja kadestab, ise seejuures midagi erilist tegemata. Kindlasti aitab aega kokku hoida see, kui vähem tühja juttu rääkida ja viriseda. Mitte kunagi pole hilja hakata oma aega väärtustama. Enamikul inimestest kipub olema “mitu rauda korraga tules”, olgu tegemist tööde või suhetega. Just poolikud probleemid, segased suhted, lahendamata konfliktid, lõpetamata õpingud, kuhjuvad tööd ja plaanipäratu tegutsemine takistavad pingevabalt tulevikku vaatamast ja võtavad kindlustunde.

Mõistlik oleks kavandada homset, aga elada tänases. Selleks tuleks kõigepealt iseendale selgeks teha, mis on just enda jaoks oluline ja mis vähetähtis. See nõuab endasse süüvimist ja keskendumist. Kui tundub, et teha on liiga palju ja aega liiga vähe, siis see ainult tundub nii. Suurem osa tegemistest on teise- või kolmandajärgulised või täiesti ebaolulised. Kui need tegemata jätta, ei juhtuks tegelikult midagi.

Oma aega planeerides ei tohiks unustada, et oma lähedastele ollakse alati asendamatu. Aeg pereloomiseks ja laste kasvatamiseks ei ole mahavisatud aeg, sest see on tulevikku suunatud. Säästavad, hoolivad, hoiavad, armastavad, katavad ja matavad ikka lähedased inimesed, nende jaoks lihtsalt peab aega leidma.

NB! Eriti oma lastele kulutatud aeg on tulevikule võidetud. Vanematele pereliikmetele kulutatud aeg aga aitab noorematel mõista aja pöördumatut kulgu. Aeg, mis kulub isikliku aja arvelt pereliikmetega heade suhete hoidmiseks ja soojendamiseks, on tegelikult võidetud aeg. See väärtustab nii lahkuvat kui tulevast põlvkonda, aitab elu põhitõdesid mõista.