Komplekside küüsis ja eluga hädas

Ilmselt valetab see, kes ütleb, et tal ei ole mitte ühtegi kompleksi. Tal lihtsalt puudub julgus neid tunnistada.

Psühholoogias nimetatakse kompleksiks kujutluste, emotsioonide, mõtete jms. süsteemi, mis on osaliselt või täielikult alateadvuslik ja vastuolus isiksuse enda poolt tunnustatud mõtete ja veendumustega. Iga normaalne inimene võrdleb pidevalt ennast teistega, püüdes olla kas neist parem või vähemalt võrdne. Mida kõrgemal on latt, seda raskem on olla edukas. Kompleksid on sisekonfliktid iseendaga. Omavahel võitlevad soov midagi saavutada ja hirm millestki loobuda. Inimene, kes saab enam-vähem hästi läbi iseendaga, saab ka teistega hästi läbi. Konfliktidel on mõõdukuse piires edasiviiv ja inimest arenema sundiv toime. Nende kuhjumine tekitab aga enesehaletsust, enese ja teiste süüdistamist. Inimene tõrjub oma sisekonfliktid alateadvusesse, kus need võivad püsida väga kaua.

Lapsepõlves kogetud sisekonflikt võib ilmneda alles täiskasvanueas. Väike kasv, vähene jõud, välimuse puudujäägid, kehvad hinded, kiusamine, mis iganes võib tekitada seda.

Sisekonfliktidest saavad alguse inimestevahelised konfliktid ja tekivad hoopis uued sotsiaalset laadi kompleksid. Inimene on ühiskondlik olend ning väga raske on lahutada isiklikku ja sotsiaalset. Kui inimene ei peaks ennast teistega võrdlema, siis ei tekiks ka komplekse.

ALAVÄÄRSUSKOMPLEKS

Iga inimene tahab oma välimuse puudujääkidest ja oma vigadest vabaneda. Keegi pole ideaalne, aga isiksuse arenedes tõuseb enesehinnang. Oma näilisi või tõelisi vigu saab parandada tegude ja käitumisega. Sellise kompleksiga toimetulekuks võib inimene vajada asjatundja abi.

MAAPOISIKOMPLEKS

Introvertsed ja väheseltsivad inimesed tunnevad end peenemas seltskonnas kohmetult ja ebakindlalt. Siin mängib rolli kodune kasvatus, riietus, käitumiskombed, kehakeel, suhtlemiskogemused ja kõneosavus. Head ja tarka inimest hinnatakse enamasti ikka sisemuse, mitte välimuse järgi, mistõttu selle kompleksi puhul aitab õige ning omase seltskonna valimine.

IDAEUROOPLASE KOMPLEKS

Seda tunnevad need, kes õpivad või töötavad rikastes lääneriikides. Sageli on inimesel suurem läbilöögivõime ja parem haridus, kui ta ise ette kujutab. Kõik, mis tuleb välismaailmast ei pruugi olla parem kui meie enda kodused väärtused. Teine kultuur, usk, toit, traditsioonid ei pruugi meile sobida, aga haritud inimesel pole mingit põhjust ennast seetõttu madalamaks hinnata.

KAMMERTEENRIKOMPLEKS

Lipitsevatel ja pugejalikel inimestel on mina tunnetus madal, aga liigne teenindusvalmidus on kohatu. Sotsiaalselt kahestunud inimesed on endast võimukamate ja rikkamate inimeste ees “rohust madalamad”, kuigi seesmiselt võivad neid vihata ja selja taga halvustada. Teiste inimeste suhtes käituvad ülbelt ja alandavalt. Neid inimesi on tegelikult väga raske aidata.

OHUSTATUD AUTORITEEDI KOMPLEKS

Inimene otsib ainult vigu ja näeb kõiges halba või oma maine kahjustamist. Kui ainult vigu ja halba otsida, siis seda leitaksegi. Selle kompleksi ületamine nõuab tõsist tööd, on vaja teadlikult head ostida.

ATLASE KOMPLEKS

Selline inimene peab ennast asendamatuks ja tal on oht surra noorelt ületöötamise, vihastamise või kahtlustamise tõttu, kas insulti või infarkti. Asendamatu on inimene vaid oma lähedastele, sest nemad ju matavad ta kunagi. Teisi inimesi tuleb õppida mõistlikkuse piires usaldama. Sellist inimest on raske aidata, sest ta näeb igas aitajas konkurenti või isegi vaenlast. Kui selline inimene on ülemus, siis on parem teda vältida nii palju kui võimalik. Lähedast inimest saab heal juhul veenda oma käitumist muutma, psühholoogist võiks siin abi olla.

NAPOLEONI KOMPLEKS

Võimukuse püüd iga hinna eest ja igal elujuhtumil. Napoleon oli väga väikest kasvu ja sageli ongi see väikesekasvuliste meeste kompleks, kes püüavad kompenseerida seda puudujääki mõjuvõimuga. Siin aitavad vaid rängad õppetunnid ja needki enne keskiga. Ülivõimukaid inimesi on väga raske kui mitte võimatu aidata ja muuta.

ÕPETAJAKOMPLEKS

Õpetaja peab olema eeskujuks ja püüdma ideaalilähedaselt käituda. Paljud lapsevanemad pooldavad sellist kasvatusstiili. Õpilased ei oota mitte kivistunud pilguga hindavalt tõsist õpetajat, vaid oma ainet hästi tundvat õiglast ja ausat inimest. Lapsed hindavad inimest, kes mõistab, aru saab ja ära kuulab, kes ka ise oskab andestada ja julgeb eksida ning oma eksimusi tunnistada. Laste kasvatamisel on ülirange õpetajapilk pigem halb abimees, sest tekitab eriti teismelistes mässumeelsust.