Kodused ülesanded:

Iga päev võib olla sama jutt: “Ma lähen sõbra poole, pärast õpin.” Kooliealisel lapsel peaks laskma peale kooli tunnikese puhata ja siis peaks kodused ülesanded ära tegema. Lapsel peaks olema kodus kindel koht õppimiseks, kus on keskendumiseks sobivad tingimused ja ka kodune töörütm peaks olema kindel. Kui on vajalikud asjad tegemata, siis tulebki sõbrale öelda, et kokku saadakse pärast õppimist või teisel ajal. Lapsel on vaja ka koduses majapidamises mingeid kindlaid ülesandeid, mis oleksid jõukohased. Neis saab kokku leppida lapsega koos arutades. Kohusetunnet on võimalik väikesest peale õpetada. Sõpradega suhtlemist ei pea mitte keelama, aga toimima peaks põhimõttel: enne töö ja pärast lõbu.

Korralagedus toas:

Toakraamimisest ei taha lapsed eriti midagi kuulda. Pigem on asjad pilla-palla laiali. Kolmandast eluaastast alates peaksid lapsed saama väikesi ülesandeid, näiteks mänguklotside sorteerimine või asjade kindlasse kohta panek. Lapse kasvades ülesandeid laiendadatakse, kuni laps vastutab ise kogu oma toa eest. Tuleb säilitada seejuures rahu, kui laps koristab teisiti või tuba ei jää nii korda kui loodetud. Hea tahe on siin väga oluline faktor. Mõnes arengufaasis ongi lapsed lohakad (näiteks murdeealised poisid), see läheb iseenesest mööda. Võib vaid kokku leppida, et kord nädalas vaatab ema ise üle ja siis olgu tuba korras. Laiali olevad asjad võib siis ise ära korjata ja ajutiselt peitu panna. Ära visata neid mõistlik pole, sest siis võib tulla suurem riid. Musta pesu kohta võib kehtida reegel, et kui seda mustapesukorvis pole, siis seda ka ei pesta. Karistust väärib see, kui laps ise väga hoolimatult oma asjadega ümber käib, neid meelega lõhub või kaotab. Iga laps peaks aru saama, et asjad ei teki niisama, need maksavad raha, mis nõuab vanematelt energiat, tööd ja vaeva. Kui laps on oma asjadega hooletult ümber käinud, siis ei tasu kohe uusi hakata ostma, laps peaks saama aru raha mõistlikust kasutamisest.

Pidev venitamine:

Olgu hommikulauas või pesema minnes, lapsel kulub alati rohkem aega kui vaja. Seepärast lapsed ka hilinevad sageli. Kindel päevaplaan võib olla siin abiks. Lapsed õpivad sellest vaid siis, kui vanemad seda järjepidevalt nõuavad ja ka ise kinni peavad. Laps peaks mõnikord saama tunda ka seda, mis tagajärgi toob asjatu ajaviitmine. Ema ei kirjuta vabanduskirja kooli, seltskondlikust üritusest võib ilma jääda. Ka kojutulekul põhjusetul hilinemisel võib kehtestada väikesed karistused. Alati on vaja oma nõudmisi põhjendada ja olulisim põhjendus hilisel kojutulekul on, et vanemad muretsevad lapse pärast ja teistel põhjusetult oodata lasta on ebaviisakas. Laps peab õppima teiste inimestega arvestama ja peab aru saama, et ka teistel inimestel on soovid ja vajadused. Ta peaks õppima lapsepõlves ka seda, lubadusi ei anta kergekäeliselt.

Jonnimine poeskäikudel ja asjade lunimine:

Asjade ja maiustuste lunimine poes on rohkem väikeste laste teema, aga ka suurematele on vaja selgeks teha, et raha “ei kasva puu otsas”. Kui väikelaps hakkab poes jonnima ja karjub, siis las karjubki. Ta peab ju saama aru, et sellest ei ole abi. Üks kord karjub, järgmisel korral saab juba aru. Koolieelikule saab juba selgeks teha, et plaaniväliseid asju ei osteta. Mõistlik on enne poodi minemist kõnet valdava lapsega arutada, mida ostetakse ja mida mitte, lapse peaks ette valmistama enne ostlemist. Laps võib aidata poes valida vajalike kaubaartiklite vahel, mis tema tähelepanu hajutab. Kümneaastase ja vanema lapsega lõpetatakse jutt rahulikult ja sirgelt. Nemad saavad ju aru, mis on mõistlik ja mis mitte. Lastele on vaja maast madalast õpetada rahakasutust, mistõttu on rahajuttudesse mõttekas kaasata alati ka kooliealised lapsed. Neile peaks rääkima ka säästmise põhitõdesid, selgitama mõistlike ja mittemõistlike ostude tegemist, laenamise tagajärgi võiks samuti selgitada. Kui antakse taskuraha, siis summa ja kasutamise periood olgu kokku lepitud. Kas kulutamiseks on nädal või kuu, vahepeal “rahasüste” ei tehta.

Viisakus ja teistega arvestamine:

Viisakuse põhitõed tulevad kodust (sealt ka väljend “hea lastetuba”). Viisakussõnad, tervitamine, vanemate inimestega käitumine, roppude sõnade mittekasutamine, heatahtlik ja sõbralik suhtumine teistesse inimestesse, tolerantsus erinevuste suhtes, kas andekuses, välimuses või võimalustes saavad alguse kodust. Lapsele peaks selgeks tegema, et sõpru ei pea olema palju, aga sõbralik ja viisakas on vaja olla kõigi inimestega. Suhtlemiskunsti juurde kuulub ka enesekehtestamise õppimine, see peaks kindlasti olema vägivallatu. Ka nendega, kes ei meeldi ja eriti just nendega on vaja normaalselt suhelda. Kui lähedased või sõbrad annavad andeks ka halva käitumise, siis ülejäänud inimeste puhul saab sihilik ebaviisakus kindlasti varem või hiljem “komistuskiviks”.

Viisakus ja heatahtlik suhtumine teistesse inimestesse annavad parima kaitse lapsele endale, sest vähem tekib vastuolusid ja vaenlasi. Viisakas käitumine ei tähenda seda, et lapsel oma arvamus täiesti puudub. Lapse lugupidamatut ja ülbet käitumist ei tohi aktsepteerida ükski vanem mitte mingil juhul. Selgeks tuleb õpetada ka see, et nõrgemale ei tehta liiga, kambaga ei minda ühe kallale, teistsugust ei mõnitata. Taktitunne on kaasasündinud omadus, aga igale lapsele saab õpetada ka seda, et mõnikord võib olla parem “suu kinni hoida” (Rääkimine hõbe, vaikimine kuld). Mõned asjad on jagamiseks vaid lähedastega. Laste kasvatamine on väga keeruline “kunst”, iga laps on erinev ja läheneda saab mitut moodi. Kui range ühe või teise lapsega olla, siin aitab vanemaid pigem sisemine tarkus. Abi on peretraditsioonidest, ühistest ettevõtmistest, koos tegutsemisest ja omavahelisest avatud suhtlemisest.

---

Artikkel jätkub. Viite järgmisele lehele leiad pärast e-poe reklaami...

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.