Kuidas jonnaka lapsega hakkama saada

Teie laps näib võimatu. Ta ei kuula absoluutselt sõna, viriseb või käitub lugupidamatult, laskmata teil minutitki rahulikult olla. Ta rikub nagu spetsiaalselt teie närve, aga teie olete tööst väsinud ja olmeprobleemidest vaevatud. Last korrale kutsudes kordate ikka ja jälle oma keelde ja käske, aga need ei mõju.

Dianeetika rajaja Ron Hubbard on selliseid lapsi uurinud ja arvab, et paljud “võimatud” lapsed käituvad palju mõistvamalt ja rahulikumalt, kui nad oma vanematest eemal on. See ei tähenda mitte seda, et lastel on parem vanemateta, vaid vanemad peaksid õppima ratsionaalsemalt käituma. Lapsel on vaja ennast määratleda ja mingilgi määral ise otsustada (v.a. ohuolukordades). Kujutlege ennast olukorras, kus keegi kogu aeg kamandab, tirib, õpetab ja ütleb, mida võib teha ja mida mitte. Laps (eriti väikelaps) saab oma pahameelt näidata vaid kapriiside, karjumise ja halva käitumisega. Lapsed ei käitu enamasti nii nagu vanemad eeldavad ja ootavad, eriti kui need ootused on liiga kõrged. Esimesest kolmanda eluaastani on lapsel tõeline jonniiga ja just sel perioodil on võimalik reeglid paika panna, mis hilisemas elus vanemate elu kergendab.

Mis on õigupoolest jonn?

Lapsed õpivad jonni kaudu oma hirme tundma ja julged olema, minna laskma ja tulla lubama, piire tõmbama ja avama, läbi suruma ja alla andma. Need oskused on lapse hilisema normaalse arengu aluseks. Vanemad soovivad jonnist vabaneda, ka lapsed soovivad ja mõlemal on omad hirmud. Sama suur, kui on lapse hirm, on tema soov iseseisvumise järele. Jonn on tegelikult üsna ebaõnnestunud sõna väljendamaks lapse hingeseisundit. Kuni kolmanda eluaastani pole jonn midagi sihilikku, mudilastel on lihtsalt ääretult enesekeskne mõtteviis. Jonni pole vaja täielikult vältida ja see polegi võimalik, aga see ei tohiks kasvada mingil juhul lapse ja vanemate vaheliseks võitluseks. Kui on reeglid paika pandud, siis on vaja neist ka kinni pidada. Absoluutne järelandmatus polegi alati parim lahendus, ka taganemine ja oma vigade tunnistamine on lapse jaoks tähtis kogemus.

Kõige tähtsam on väikese lapse jaoks liikumine, oma tempude pideva kordamisega käivad nad täiskasvanutele närvidele, aga maailm on nende jaoks täis üllatusi ja nad lihtsalt peavad seda maailma uurima. Väikesed jonnipunnid tahavad end tunda kaitstult ja samas soovivad ise tegutseda, mis on ääretult suur vastuolu. Mudilaste jonni puhul ei aita seletamine ja hellad puudutused, see võib kesta minuteid ja tunde ja last silmist sel hetkel lasta ei saa. Olukorra mõistmiseks on vaja leida, mis on selle ajendiks. Jonn tekib, kui lapse soovid tegelikkusega vastuollu lähevad, sest tal jääb puudu kogemustest, kombineerimisoskustest, arusaamisest, sõnadest ja teadmisest, kuidas maailmas asjad tegelikult toimivad. Väikelaps ei tea midagi visadusest ja kannatlikkusest, mistõttu tahab, et tema soovid kohe täidetaks. On ju piisav põhjus vihastada kui eesmärki saavutada ei õnnestu. Seda esineb täiskasvanutegi maailmas. Jonn pole nii halb kui arvatakse. Laps õpib seeläbi enesekindlamaks ja omandab terve auahnuse ning läbilöögivõime. Kui 2-3-aastased lapsed jonnivad suhteliselt süütult, siis hilisemas eas kasutavad lapsed jonni sihipäraselt, et keelatud asju kätte saada. Kui väikelapseeas piirid jäid paika panemata, siis hiljem on see tunduvalt keerulisem. Jonniiga on arengu verstapost. Lapsel on raske mõista täiskasvanute kehtestatud reegleid ja tabusid, eriti kui need on kodus ja lasteaias erinevad.

On ju näiteks huvitav teada, kui palju kempsupaberit kulub, et wc pott ummistuks? Väikelaste põhisõna on “ei” , aga sellega soovivad nad endale aega võita. See on tavaliselt protest liiga suurtele nõudmistele. Täiskasvanu tahab iga hinna eest jonnist jagu saada, aga ei tohiks kohe tormata kallistama ja lohutama või mingit karmimat meetodit kasutama, et jonni maha suruda. Kõige targem on oodata, kuni jonn üle läheb ja alles siis kallistada ja asjast rääkida. Jonnihetkel ei ole laps võimeline kuulama mitte midagi, sest on otsekui “pime” ja “kurt” täiskasvanu meetmetele. Üleväsimus soodustab jonni, mistõttu eriti mudilaste puhul on oluline päevakava jälgida. Mida tunneb aastane laps, kui seisab esmakordselt jalgadel? Esmane äratundmine on MA SUUDAN. Teine äratundmine on MA TAHAN. Tunded on must-valged, head-halvad pooltoonid puuduvad. Sõnu tal endal selles vanuses napib. Mida rohkem valikuid, seda raskem endal otsustada. Seepärast ongi oluline, et täiskasvanud neid valikuid targalt reguleeriksid.