Kuidas jonnaka lapsega hakkama saada

Esimene konflikt: Ma tahan seda, aga ma ei oska. Jonn tekib, kui soovid tegelikkusega vastuollu lähevad.

Teine konflikt: Ma ei tohi seda, aga tahan. Last keelatakse pidevalt. Laps ei suuda näha tagajärgi ja ohte, mistõttu käsud ja keelud teda ärritavad. Toimub piiride kindlakstegemine. Laps kompab pidevalt piire, mistõttu ei tohi jonnile ka järele anda, sest sel juhul valib ta uued piirid.

Kuidas siis ikkagi käituda? Lapse jonni põhjus on täiskasvanu jaoks enamasti tühine. Täiskasvanu peab aru saama, et lapse viha pole otseselt tema pihta suunatud, vaid sellel on muud põhjused. Jonnihoo ajal pole mõtet sekkuda, vaja on vaid jälgida, et laps endale viga ei teeks. Väikelapse jonn tuleb nagu välk selgest taevast, laps ei planeeri seda. Mudilaste puhul võib vaid ümbruskonna muuta jonnikindlamaks (seinakontaktikaitsed, kinnitused riiulitele, kappidele, riivid akende ja sahtlite ette, õrnad ja väärtuslikud asjad käeulatusest välja, samuti ravimid jne.). Lasteaeda minekul on üks jonni põhjus liiga varane tõusmine. Et lapsel oleks kergem ärgata, peaks täiskasvanu ise olema hommikul heatujuline ja tõusma tunduvalt varem. Kindlad hommikurituaalid aitavad õiget rütmi saavutada, kindel ärkamisaeg on oluline. Hommikueine ja riietumine on väga jonnitahtlik olukord. Riietumiseks on vaja aega varuda ja lapse soove tuleks arvestada. Söömine peaks olema aga alati positiivne kogemus. Kiita kindlasti tublit sööjat ja riietujat. Nii lõunauni kui õhtune magamaminek peaks olema kindla rutiini järgi ja kindlate rituaalide järgi, siis kaob ära tahtmine vastu vaielda.

Lapse avalikus kohas jonnimine on väga närvesööv. Nt. Poes ostlemine väikelapsega on väga keeruline. Enne poodiminekut võib lapsega koos nimekirja koostada, lapsel võib lasta valida (nt. millise moosi võtame? Palun ulata wc paberit jne.). Lapsel on siis nii palju tegemist, et ta ahvatlevaid asju ei märkagi. Võib enne poodiminekut lapsega ka arutleda, milliseid asju ei osteta. Ka poes käitumist võib arutleda, kokkulepped tuleb saavutada enne poodi sisenemist, mitte poeriiulite vahel. Kui jonn ikkagi tekib poes, võib püüda last üle kavaldada ja tähelepanu kõrvale juhtida või ta lihtsalt poest minema viia protestist hoolimata. Parim viis jonni vältida on käituda jonniva lapsega väljaspool kodu samamoodi kui kodus. Pole tähtis, mis mulje see pealtvaatajatele jätab. Kui minnakse külla, kohvikusse, teatrisse, väljasõidule või mujale, tuleks alati enne lapsega rääkida ja last ette valmistada. Mida rohkem last kaasatakse, seda paremini kõik laabub. Täiskasvanud sunnivad last tegema asju, mida ta ei oska või ei taha, mis ei ühti põrmugi lapse enda soovidega. Lastel, kes lasteaias käivad, on kergem distantsi ja lähedust reguleerida (lasteaias jonnivad vähem).

Kuidas jonnile mitte alla jääda?

KASVATUSE 8 ALUSTALA:

1. Piirid, mis tagavad lapse turvalisuse ja sotsiaalse käitumise.

2. Lapsed peavad vanemate armastuses olema kindlad ka siis, kui nad on halvasti käitunud, neile tuleb vaid öelda, et tegu oli halb.

3. Öelda vaid seda, mida tegelikult tahetakse öelda. Lapsed taipavad varakult, millised käsud ja keelud on mõttekad ja millised mitte.

4. Endale tuleb alati kindlaks jääda. Järjekindlus on kasvatuses väga oluline.

5. Kiita rohkem, laita vähem. Lapsed tahavad alati rohkem teha kui oskavad ja just seetõttu lähevad paljud asjad untsu. Laitus on kergem tulema ja kiitus sageli ununeb.

6. Valida sobiv karistus (mõne mängu ärapanek või keelamine, mingi kohustuslik töö, taskuraha äravõtmine vms.)

7. Vältida ohtlikke situatsioone. Lapsed ei saa aru, et nemad ei tohi teha asju, mida täiskasvanud võivad.

8. Liiga paljud keelud ja käsud muudavad lapsed immuunseks. Mida vähem keeldusid, seda paremini kuulavad. Lapsele tuleb silma vaadata, et ta saaks aru, et see konkreetne keeld on just temale mõeldud. Sama kehtib ka kiituse korral.