Kuidas jonnaka lapsega hakkama saada

Paindlikud piirid, keelamise asemel veenmine, lapse üle ei naerda, mõistev suhtumine lapse tegemistesse, oma vigade tunnistamine (keegi pole veatu), leppimine tüli puhul on oluline (andestamise oskus).

NB! Pole vaja arvata, et lapsed peavad alati vastuvaidlematult kuuletuma, isegi kui nad keelu põhjust ei taipa. Mõnikord on targem tüli allikas silma alt ära panna ja tüli põhjust vältida. Igal lapsel on plahvatusohtlikke hetki. Keeldude ja käskude rohkus viib uputuseni, laps kaotab ülevaate ja unustab need lihtsalt ära. Muutub keeldude suhtes “kurdiks”, see on aga ohtlik, kui laps peaks tõeliselt ohtlikku olukorda sattuma. Piirid tõmmata õigesti, jonnieast alates on normaalne, et lapsed üritavad neid piire lõhkuda. Nii nad kaitsevad end liiga rangete piirangute ja liiga paljude keeldude vastu. Mida rohkem keelde, seda suuremaks kasvab pinge. Tekivad kontrollimatud vihapursked (lendavad asjad, keegi saab vastu pead jne.).

REEGLI, MIS PEAVAD OLEMA OLEMAS (ohuolukordi välistavad):

– tänaval ei tohi joosta

– rõduäärel ei tohi turnida

– jalgrattaga ei tohi õuest välja sõita

– haamriga ei tohi vanemate juuresolekuta mängida

– sõrmi ei tohi pistikusse toppida jne.

KEELUD, MIS AITAVAD KODURAHU SÄILITADA

– ei tohi venna legomaja lõhkuda

– ei tohi venna arvutis omapäi käia

– ei tohi ema huulepulka kasutada

– ei tohi telefoniga mängida

– ei tohi baarikapist asju võtta jne.

Keelud, mis kaitsevad ohtude eest: linnaliiklus, ohtlikud esemed ja ained, ravimid, koduloomad jne. Siin tuleb olla järelandamatu isegi siis, kui laps märatseb ja igasuguste agadeta.

Keelud, mis kaitsevad esemeid: selgitama peaks asjade väärtust (raamatu lehti ei rebita, taldrikuid ei viska põrandale, teleri pulti ei tehta märjaks jne.).