Mõnikord õpivad lapsed läbi kogemuste. Kui vastavalt reageerida, siis mõned reeglid on ka rikkumiseks, et laps õpiks iseseisvalt ära, mis on õige ja mis vale. Mida rohkem keelde last piirab, seda rohkem ta jonnib. Eriti raske on linnakorteris lastel omaette olla. Mõnikord võib lubada mõmmikut vannis ujutada, paljajalu vihmas joosta, ennast korralikult ära määrida. Reeglitel on erandid, mis teevad need meeldivamaks. Veenda on alati mõttekam kui keelata.

Keerulistest sõnadest väikelaps aru ei saa, sõnad peavad olema eakohased. Naeratavad näod aitavad jonni võita (võib kleepida külmikule). Preemia aitab võita jonni väikelaste puhul. Lapsed peegeldavad täiskasvanute käitumist, õpivad jäljendades. Kui täiskasvanud ise reeglitest kinni ei pea, siis pole nende kehtestamisest mingit kasu. Eeskuju on oluline. Laps tahab, et teda võetaks tõsiselt. Kompromissid ja paindlikkus on paremad kui jäigad nõudmised. Täiskasvanud on meistrid oma lubadusi murdma ja edasilükkama, samuti igasuguste vabanduste leidmises. Lapse probleeme ei tohiks kunagi lahendada kiirustades. On vaja lapsele silma vaadata, kui lohutad, kiidad või riidled temaga, siis tunneb ta end olulisena. Puudutused ja tähelepanu aitavad keelde ja piiranguid paremini tajuda. Pole vaja palju keerulisi sõnu, piisab kõige olulisema ütlemisest kindlal ja rahulikul toonil. Pole vaja lapse peal oma paha tuju ja ebaõnne välja elada, selleks on palju muid võimalusi. Andeksand ja vabandamine kuuluvad igapäevaelu juurde. Spontaansus ja hea kujutlusvõime on lapsega suhtlemisel kasuks. Mäng on hea vahend kontakti leida. Valikuvõimaluste andmine aitab, sest paneb lapse mõtlema (Kas sa paned sinised või punased sukkpüksid? Laps ei saagi enam jonnida, et ei pane sukkpükse jalga).

JONNIGA AITAB TOIME TULLA:

– kindlad reeglid (kui neid pole liiga palju)
– ettenägelik planeerimine
– konfliktiallikate kõrvaldamine
– kisa väljakannatamine
– iseseisvumise soodustamine
– muutustest etteteatamine

Täiskasvanuid vihastab, kui jonn tuleb kui selgest taevast, kui põhjus on täiskasvanu jaoks naeruväärne, kui lapse viha nakatab ka täiskasvanut, kui täiskasvanu otsib süüd enda juurest, kui vihastades lapse peale on raske rahuneda, kui lapse tundepuhang hirmutab, kui ei suuda rahulikult ja tasakaalukalt reageerida.

Õnnelikud on need, kes suudavad jonniva lapse kõrval rahulikuks jääda. Kui endast välja minnakse ja lapse peale karjutakse, siis tuleb hiljem ikkagi ära leppida ja lapsele oma viga tunnistada. Laps vajab kindlaid piire, sest need annavad lapsele turvatunde. Ilma nendeta ei kasva üles enesekindlaid inimesi. Lapsed ei vaja täiuslikke vanemaid, nad tahavad, et vanemad pakuksid kindlustunnet ja kaitset ning määraksid piirid. Jonnimise eest ei tohi karistada, sest see on eriti väikelapseas ainuke võimalus käsitleda stressi ja lüüasaamisi. Laps peab kuidagi pinged maandama, et endas selgusele saada. On ebaõiglane karistada last selle eest, et ta ei suuda oma tundeid valitseda. Kuigi lapsed provotseerivad tihti lapsevanemaid, ei tähenda see, et nad tahavad sihilikult haiget teha. Viha võib küll välja näidata, aga kui jonnituur läbi on, siis ootab laps ikkagi kallistusi. Jonnihoogu pole mõtet katkestada, jonn vaibub seda kiiremini, mida vähem seda tähtsustatakse. Kui ei õnnestu last rahustada, siis on mõtet ise rahulikuks jääda või rahuneda.

Vanematel lastel on teistsugused probleemid, näiteks sõbrad. Ei tohiks mingil juhul sõprussuhteid keelata. Lastel on õigus sõpru valida. Kui lapse sõber ei meeldi, siis peaks sellest lapsega ettevaatlikult rääkima. Teismeliste puhul see on enamasti läbikukkunud ettevõtmine. On normaalne, et laps tahab ise oma sõpru valida. Sama on hobide puhul. Laps tahab olla kaua õues. 10-ne aastasele saab selgeks teha, kui palju ta und vajab, miks üksi tänaval õhtuti ei käida, miks peab õigel ajal magama minema jne. Taskuraha ei tohiks suurendada lapse soovidele vastavalt, et ei tekiks vale suhtumist rahasse. Lapsele võib raha anda mingi töö eest või lihtsalt kindel summa iga kuu. Parem on anda pikaks perioodiks, et laps õpiks majandama. Kas anda hinnete eest? On ju õppiminegi lapse töö. Mõne lapse puhul see toimib, teise lapse rikub ära. Suuremate laste argumendid perereeglite vastu tuleb lihtsalt ära kuulata ja leida kompromisse, mis ka lapsele sobivad. Kui mingeid reegleid ei ole, tekib kaos. Kuni 7-nda eluaastani on kõige olulisem mõjutaja ema, 7-14-ni on isa mõju väga oluline. Kui isa roll jääb selles eas väheseks, siis otsitakse autoriteeti kampadest ja väljaspool kodu. Murdeeas kompab laps samuti piire, aga see on hoopis teisel tasandil. Selles eas ei toimi jäigad keelud-käsud kuigi hästi (kui üldse). Mida tugevam iseloom, seda raskemalt kulgeb. Oluline on lapse jaoks lihtsalt olemas olla, kui ta seda tõepoolest vajab.

---

Artikkel jätkub. Viite järgmisele lehele leiad pärast e-poe reklaami...

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.