Kriitika

Selle asemel, et midagi asjalikku soovida, kritiseeritakse teisi valimatult ja palju. Mehed teevad seda karmilt ja otse, naised oskavad isegi kiita nii, et sõnade taga on varjatud kriitika. Enamik inimesi kipub teisi seljataga kritiseerima, et ennast teiste inimeste vigade taustal paremini tunda. Eriti levinud on kriitika ämmade ja miniate vahelises suhtluses. Kriitikat tuleb kuulata tähelepanelikult, selle peale pole mõistlik solvuda või vihastada. Endast lugupidav inimene suudab õigustamata kriitika vastu end kaitsta. Aus ja asjalik kriitika on igal juhul parem kui selja taga susserdamine. Kriitikas võib peituda alati mingi vajalik “iva”, mida tasub arvesse võtta. Enne kui kritiseerida teist, peaks iseendale sügavalt “silma vaatama”, sest tavaliselt paistavad teiste inimeste juures just need vead silma, mis meis endis olemas on. Enesekindel inimene ei püüa iga hinna ees ennast teiste arvelt upitada, vaid jätab teistele nende eneseväärikuse alles, ei püüa teiste mainet kahjustada, eriti mitte seljataga klatšides.

Pilkamine

Kui ei ole põhjust kritiseerimiseks, võidakse kasutada pilkeid ja väljanaermist. Seda toimub eriti palju noorukite hulgas. Narrida võib sõbralikult, aga see võib olla ka pahatahtlik. Sõbralik aasimine ja nn. “võllanaljad” on lubatud vaid lähedaste inimeste ja sõprade hulgas, kes üksteist tunnevad nii hästi, et pole põhjust solvumiseks ega vihastamiseks. Sellise naljatamise taga pole enamasti midagi pahatahtlikku peidus. Kui pilked teisele osapoolele haiget teevad, siis on see aga lubamatu suhtlusviis. Rumala tembu üle naermine võib mõnikord hoida inimest selle tembu kordamise eest.

Motiivide väljaselgitamine

Ettevaatlik peaks olema teise inimese küsimuste suhtes, kui pole tegemist enda valitud lähedase suhtlusringiga. Kui küsimus algab sõnaga “miks?”, siis püütakse alati teise inimese motiive välja selgitada. Tavaliselt järgneb vastuse puhul kritiseerimine või otsuse mahategemine, teine osapool otsib kriitikaks lihtsalt võimalust või siis hiljem klatšimiseks materjali. Sellise küsimuse saab pareerida vastuküsimusega: “Aga miks see Sind huvitab?”. Kui on tegemist aga mingi tõeliselt taunimisväärse teoga, siis tuleks lihtsalt andeks paluda, sellega ennetatakse kõiki ebameeldivaid küsimusi. Endast lugupidav inimene on võimeline oma tegude ja sõnade eest vastutust võtma.

Endast lugupidav inimene jääb alati viisakaks, aga enda veendumustele kindlaks, väldib nii pidevaid vabandamisi, agressiivsust kui ka ülearust kriitikat. Ta räägib alati asjast ja otse, hoidub liiga pikkadest põhjendustest ja selgitustest. Keeldudes ütleb alati konkreetselt ja kindlalt “ei”, mis välistab pika mangumise. Rääkida tuleks nii, et kõik aru saaksid, häält tõstmata ja selgelt. Naeratus pareerib enamasti alati teise osapoole vaenulikkuse. Vestluskaaslasele tuleks ka silma vaadata, et jutt tõepoolest temani jõuaks, eriti laste ja noortega suheldes on see oluline. Ettevaatlikuks peaks muutuma, kui jutu teine pool algab sõnaga …”aga” (Ma tuleksin Sulle vastu küll, aga…). Sel juhul on tegemist hämamisega, mida ei saa enam tõsiselt võtta. Kes enne ärritub, on alati kaotaja. Teoreetiliselt on see tõesti nii. Siiski on igal inimesel ka tunded ja siseelu, mistõttu on loomulik, et alati ei ole võimalik tasakaalukaks jääda. Enesekindel inimene jääb ka sellises olukorras iseendaks ja tunnistab, kui on eksinud või halvasti käitunud.

---

Artikkel jätkub. Viite järgmisele lehele leiad pärast e-poe reklaami...

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.