Kuidas saada hakkama lapse jonniga?

Esimesest kolmanda eluaastani on lapsel jonniiga ja seda perioodi iseloomustavad lapse ägedad tundepuhangud. Selles eas ei käitu lapsed nii nagu vanemad ootavad ja eeldavad. Nad võivad väriseda raevust, teha kõrvulukustavat kisa, viskuda põrandale, trampida jalgu, lüüa või hammustada kaaslasi ja isegi oma lähedasi inimesi. Jonn on tegelikult ebaõnnestunud sõna lapse hingeseisundi väljendamiseks, sest nii väike laps ei ole võimeline keerulisteks mõttekäikudeks ja sihilikuks tegevuseks. Sel perioodil õpib laps vahet tegema võõrastel ja omadel. Esimeseks eluaastaks märkab laps, et ta saab paljude asjadega hakkama: käib potil, hoiab lusikat, matab liiva alla mänguasja, avastab maailma igal võimalikul viisil. Ta oskab kõndida, aga kukub veel sageli. Ta saab küll jutust aru, aga ennast väljendada sõnades veel ei oska. Ta oskab küll asju lahti võtta, aga kokku panna mitte. Siit tulenevad ka jonni peamised põhjused. Jonni täielikult vältida pole mõtet ja see polegi tegelikult võimalik. See periood ei tohiks aga kujuneda lapse ja vanema vaheliseks võitluseks.

Järelandmatus pole alati parim lahendus jonni puhul, aga ka liigne järelandlikkus pole hea, on vaja vaid säilitada rahu. Lapsed õpivad jonni kaudu julge olema ja hirmu tundma, minna laskma ja tulla lubama, piire tõmbama ja neid avama, oma tahtmist läbi suruma ja järele andma. Laps ei suuda näha tagajärgi ja ohte, vanemad peavad ohutud piirid määrama. Jonni peamine mõte on selles, et laps tahab need piirid kindlaks teha ja oma tegevusraadiuse maailma avastamisel välja uurida.

Kahe-kolmeaastase lapse jonni põhjus on peamiselt ebakindlus, hilisemas eas hakkab laps jonni eesmärgipäraselt kasutama. Seetõttu ongi tähtis, et lapsel oleks olulised piirid kindlaks määratud enne kolmandat eluaastat. Jonniiga on isiksuse arengu tähtis verstapost, sest see on püüd iseseisva tegutsemise ja plaanide elluviimise poole, kusjuures esikohal on uudishimu ja soov maailma avastada. Lapsel on raske leppida, et ta peab nii paljudest asjadest loobuma, ta ei mõista täiskasvanute kehtestatud keeldusid ja tabusid. Pealegi on need kodus ja lasteaias erinevad. Väike laps on meeleheitel, et tema soovid ja tahtmised ema ja isa omadega kokku ei lähe.

Jonni võtmesõna on “ei”, millega väike laps püüab tegelikult aega võita. Täiskasvanud tahavad jonnist igal juhul võitu saada, aga lapsele tuleks vaid mõista anda, et teda armastatakse igal juhul. Pole vaja jonnivat last kohe lohutama tormata või temaga riidlema hakata, targem on võimalikult rahulikult pisut oodata. Enamasti pole väikestel lastel eriti pikalt jonnimiseks kannatlikkust. Lapse jonnil on alati mingi põhjus, sageli võib see olla vanemate silmis tühine, aga lapse meelest mitte. Lapse viha pole suunatud vanemate vastu, see pole õieti kellegi vastu sihitud, see on võimetus asjade kulgu muuta, seda võivad põhjustada ka väsimus ja hirm. Jonnihoo puhul on vaja siiski jälgida, et laps iseendale suures vihas viga ei teeks. Jonn tuleb alati kui “selgest taevast”, laps ei planeeri oma jonnihoogusid.

Kuidas jonnihoogusid ennetada?

Hommikul tuleks varem ärgata, et jonnihoogudele vastu seista virges olekus. Hommikune riietumine on väga jonniohtlik aeg, milleks on kindlasti vaja varuda aega. Natuke vajab laps siin ka otsustamisõigust, tema valikuid võib mõistlikul määral ka toetada. Söögiaeg on samuti kriisikolle just jonnieas. Lapsed keelduvad toidust rohkem, kui tegelikult tahaksid. Kohe kui laps tahab ise süüa, siis võiks seda ka lubada, mis sest, et see algul eriti hästi ei õnnestu.

Söömine peab olema positiivne kogemus lapse jaoks. Kui laps ei söö, siis tuleks nõud ära koristada ja mingit asendustoitu lisaks pakkuda ei tohiks. Tublit sööjat tuleks aga kindlasti kiita. Väsimus soodustab jonni, üleväsinud last ei saa lihtsalt voodisse saata, talle peab andma võimaluse päevasündmustest rahunemiseks, siin on hea unejutu või unerituaali koht. Jonni saab ennetada mingi üllatusmomendiga, mis lapse tähelepanu jonnilt kõrvale juhib. Jonnile eelnevad alati mingid õrnad märgid, mida saab mõne erilise ideega vältida. Üllatunud laps unustab jonni.

Jonn avalikus kohas on väga närvesööv. Alumised riiulid poodides on kirevaid asju täis pandud just laste pärast, et vanemaid neid asju ostma meelitada. Poes võib lapsest teha “ostunõuniku”, kes aitab asju valida. Jonn on lapse jaoks järelproovitud vahend üleliigse auru väljalaskmiseks ja pingetest vabanemiseks. Täiskasvanud nõuavad lastelt seda, mida lapsed veel ei oska või ei taha teha.

Jonnieas on laste seas levinud ka hammustamine või löömine, mis on täiesti normaalne impulsiivne reaktsioon. Tunded käivad lapsel üle pea, aga sõnu veel napib. Sotsiaalses keskkonnas (lasteaias, lastesõimes) saab laps vaid endale loota, teiste hulgas olles õpitakse pikapeale konflikte ka rahumeelselt lahendama. Lasteaed on oluline koht just pere ainsa lapse jaoks. Enamasti “jonnijuurikad” lõpetavad lasteaias oma jonnituurid.

Lapse ajavad eriti tigedaks pikad ooteajad, tema enda saamatus, vähene tähelepanu, liiga suured piirangud, üleväsimus, nälg ja liiga rohked keelud.