Kuidas jonnile mitte alla jääda?

Kindlad piirid on väga olulised väikese lapse jaoks ja neist tuleb ka kinni pidada. Laps peab tundma armastust, aga halva käitumise puhul tuleks püüda talle rahulikult selgitada, et ta tegu oli halb. Lapsed taipavad vaistlikult väga varakult, millised käsud ja keelud on tähtsad ja millised mitte. Kasvatuses on väga oluline järjepidevus ja kannatlikkus, endale tuleb alati kindlaks jääda. Liiga kerged järelandmised õpetavad lapse manipuleerivaks. Kiita võiks rohkem ja laita vähem. Lapsed tahavad alati rohkem teha, kui oskavad ja suudavad, mistõttu läheb neil ühtelugu midagi untsu ja täiskasvanu laitus tuleb siis kergelt. Tõeliselt halva teo puhul peaks valima küll sobiva karistuse (kas lemmikmänguasja ärapaneku, mõtlemisminutid vms.). Liiga palju keeldusid ja karistusi muudavad aga lapse immuunseks nende suhtes. Lapsed kuuletuvad seda paremini, mida selgepiirilisemad on piirid ja reeglid. Piiride määramisel peaks olema paindlik, veenmine on alati parem kui karm keelamine.

Lapse üle ei tohiks naerda, väikesed lapsed ei mõista kuigi hästi sellist nalja ja tahavad, et neid tõsiselt võetaks. Oma vigu tuleb samuti tunnistada, keegi pole ilma vigadeta ja ka täiskasvanud eksivad pidevalt. Last tuleb õpetada olukordadega toime tulema ja pärast tülitsemist leppima. Laps ei pea vastuvaidlematult kuuletuma, kui ta ei taipa keelu mõtet ega põhjust. Tüli allika võib teinekord lihtsalt silma alt ära panna. Keeldude rohkuses kaotab laps ülevaate ja unustab need lihtsalt ära, muutub lausa kurdiks nende suhtes. See võib aga olla mõnikord suisa ohtlik.

Jonnieast alates on igati normaalne, et lapsed üritavad piire lõhkuda ja ületada. Mida nutikamad nad on, seda rohkem üritavad. Nii püüavad nad end kaitsta liiga rangete piirangute ja reeglite eest. Mida rangemad on keelud, seda suuremaks kasvab pinge ja survele reageerib laps jonniga. Nii tekivad kontrollimatud vihapursked, mille puhul keegi võib ka haiget saada. Jonnipurskeid aitab ära hoida tähelepanu kõrvale juhtimine, mis nõuab spontaansust ja leidlikkust.

Reeglid, mis peavad kindlasti olema, välistavad ohtusid: Tänaval ei tohi joosta, rõdu äärel ei tohi turnida, jalgrattaga ei tohi aiast välja sõita, sõrmi ei tohi pistikusse pista, kassi ei tohi sabast tirida, võõraid koeri ei tohi paitama minna, võõraste onudega ei tohi kaasa minna, tikkudega ei tohi mängida jne.

Mõned reeglid aitavad kodurahu säilitada. Pesumasinast ei tohi ise pesu välja võtta, vannivett ei tohi jooksma jätta, venna arvutit ei tohi lõhkuda, raamatut ja seinu ei tohi sodida, ema huulepulka ei tohi kasutada jne.

Keeldudel on erinevad põhjused: ühed kaitsevad tõeliste ohtude eest, teised kaitsevad esemeid, kolmandad puudutavad teisi inimesi ja käitumist. Üldisi viisakusreegleid hakatakse õpetama väga varases eas. Ohtude eest kaitsevad keelud puudutavad eelkõige linnaliiklust, elavat tuld ja sügavat vett, ohtlikke esemeid ja aineid, ravimeid jms. Nende reeglite puhul tuleb olla karmilt resoluutne. Esemete kaitsmise puhul tuleks püüda selgitada esemete väärtust. Miks ei tohi raamatu lehti välja rebida, taldrikuid põrandale visata või teleri pulti vette panna. Õpetada võib last ka tema enda kogemuse kaudu.

Enamasti õpivad lapsed iseseisvalt olulised reeglid pikapeale ära. Piirangud on tähtsad, aga teatud vabadus ise otsustada samuti. Mõnikord võib lubada karumõmmi vannis ujutada, vihmas paljajalu joosta, ennast korralikult ära määrida või tuba sassi ajada. Lapsed vajavad meelelisi kogemusi. Reeglitel on erandid ja need teevad lapse elu meeldivamaks. Lapsele peaks aga seletama, miks ühte või teist asja teha ei tohi, lastekohaste sõnadega.

Lapsed on teatud määral ka äraostetavad, naeratavad näod aitavad jonnist kergemini võitu saada. Lapsed õpivad jäljendades ja peegeldavad täiskasvanute käitumist (laps on oma kodu peegel). Kui täiskasvanute sõnad ja teod on erinevad, siis pole reeglitest eriti kasu. Suured inimesed annavad katteta lubadusi, lükkavad asju edasi, leiavad vabandusi, teevad asju kiirustades. Lapse probleeme aga kiirustades lahendada ei tohiks. Täiskasvanud teevad sageli mitut asja korraga, mistõttu lapse mured tunduvad neile nii tähtsusetud. Vaid lapsele silma vaadates saab teda tõeliselt lohutada või talle arusaadavalt midagi selgitada.

Pole vaja palju sõnu, kindel ja rahulik toon on parim. Keegi pole täiuslik ja lapsed õpivad just oma vanematelt, et ebaedu ei muuda neid veel tähtsusetuks ega rumalaks ja andeksandmine ning vabandused kuuluvad elu juurde. Reegleid peaks olema aga parasjagu: mitte liiga palju ega liiga vähe. Jonnikisa väljakannatamine nõuab suurt kannatlikkust, aga jonn läheb mööda kiiremini, kui aktiivselt ei sekku. Need, kel õnnestub jonniva lapse kõrval rahu säilitada, on õnnelikud. Kui endast välja minnes lapse peale karjutakse, siis tuleks pärast vabandada tema ees ja kindlasti tuleks pärast ära leppida.

Lapsed ei vaja täiuslikke vanemaid, vaid armastust, turvatunnet ja kaitset, nad vajavad turvalisi piire maailma avastamisel. Jonni eest ei karistata, sest see on lapse ainuke vahend käsitleda stressi ja lüüasaamisi. Laps peab kuidagi pinged maandama, et endas selgusele saada. Jonni pole mõtet üle tähtsustada, enamasti see möödub ja on lihtsalt üks etapp lapse arengus. Kui ei õnnestu last rahustada, tuleb lihtsalt endal rahu säilitada. Jonni pole mõtet võtta millegi kohutava ja koormavana, see on lapse arengus väga tähtis nurgakivi tema isiksuse arengu seisukohalt vaadatuna.

---

Artikkel jätkub. Viite järgmisele lehele leiad pärast e-poe reklaami...

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.