Koer on pereliige ja ustav sõber, ta suudab armastada tingimusteta ja siiralt. Lastega peredes lemmiklooma kasvatamine suurendab laste empaatiavõimet ja õpetab teistest hoolimist, ühtlasi annab mõistmist, et elusloodus on tõepoolest elus. Pole ju tegelikult vahet, mis tõugu on kutsikas, oluline on oskus temaga suhelda. Ei ole ju saladus, et koer võib olla inimese parim sõber, aga mitte iga inimene ei sobi koerale sõbraks. Alati tuleb tema koju võtmisel hoolega kaaluda, kas elustiil ja võimalused sobivad selleks. Oluline on ka see, millised on ootused koera suhtes, kas soovitakse majavalvurit või seltsilist, lihtsalt sõpra või hoopis lapsele kaaslast. NB! Lapsele tuleb alati selgeks teha, et lemmikloom ei ole mänguasi.

Millele pöörata tähelepanu kutsikat valides?

Kõigepealt tuleks uurida tema tervisenäitajaid. Tõukoerte kutsikad on enamasti vaktsineeritud ja kiibiga ning ka ussirohtu saanud, nende sugupuu on teada ja tervise ohud samuti. Krantside puhul tuleks kutsikat hoolega uurida (silmi, hambaid, kõrvu, naba ja pepu piirkonda). Väga oluline on kutsika hambumus. Terve kutsika silmad on selged ja ilma rähmata ning kõrvad on puhtad. Naba piirkonda peaks kontrollima, et seal songa pole ja isastel peaks mõlemad munandid olema tuntavad. Oluline näitaja on karvkate. Välisparasiitidele, sügelistele, pärmiseene vohamisele viitab pruunikas vedelik kõrvades, terve kutsika kõrvad on täiesti puhtad. Kutsika karv peab olema puhas ja läikiv, ilma kõõma ja kahtlase puruta, rääkimata kirpudest, täidest ja teistest parasiitidest. Üle peaks vaatama ka koera pepu, kui ussirohtu pole antud, võib tal olla soolenugilisi. Uurima peaks kindlasti ka kutsika vanemate kohta, kas neil esineb liigset argust või agressiivsust, on mingeid teadaolevaid pärilikke haigusi, mingeid erilisi omadusi. Tõukoerte puhul on see paberites kirjas, segavereliste puhul saab vaid küsida. Oluline näitaja on ka see, millistes tingimustes kutsikat kasvatati. See räägib midagi endise peremehe kohta ja ühtlasi ka koera kohta. Kutsikatele jäävad hästi meelde inimesed, kes nende kutsikapõlve meeldivaks muutsid või siis vastupidi, neid kiusasid või piinasid. Siit tuleneb ka mõnede täiskasvanud koerte vastumeelsus liiga lärmakate inimeste, väikeste laste või joodikute vastu. Nad talletavad lapsepõlvemälestusi nagu inimlapsedki. On vaja ka uurida, millega kutsikat varem toideti, et ei oleks liiga järsku toidumuutust, see võib põhjustada allergiaid ja seedehäireid.

Mida peaks veel enne koera majja võtmist kaaluma ja mõtlema?

Kas koer sobib selle perega, kuhu ta võetakse?

Eriti oluline on see siis, kui peres on väikesed lapsed. Kui koerapidamise kogemust ei ole, tegemist on esimese loomaga peres, siis tuleks valida sõbralik “krants” või mõni rahulikum ja vähenõudlikum tõug (nt labradori retriiver). Koerte entsüklopeediad sisaldavad põhjalikku infot erinevate tõugude kohta. Polegi tegelikult probleemiks koera tõug, vaid sobimatu keskkond. Kui peres on oodata perelisa ja koer on võetud enne tita majja tulekut, võib loomas tärgata armukadedus uue pereliikme vastu ja see võib olla küll tõsine probleem. Kui kutsikas näeb väikest last kohe alguses ja kasvab temaga koos, siis hakkab ta enamasti alati last hoidma ja kaitsma. Vanematele koertele ei meeldi lärm ja segadus, mis väikeste lastega kaasas käib, nad võivad muutuda kurjaks seetõttu. Kutsikad aga teevad pahandust väikeste lastega võidu ja sellega peab arvestama. Väikestele lastele peaks maast madalast õpetama, et koertele ei meeldi järsud liigutused, ehmatamine, magamise häirimine ja söömise segamine, sel juhul võivad nad rünnata. Kui peres on ainult vanad inimesed, kes liikuda palju ei jaksa, siis ei tohiks võtta liiga energilist koera. NB! Ka kutsikale tuleb juba varasest east alates häid kombeid õpetada, et hilisemaid probleeme ära hoida. Koer on karjaloom ning pere on tema kari. Ta valib alati ühe dominantse karjajuhi pereliikmete seast ja sellele inimesele allub ta kõige paremini. Väga suur probleem on see, kui koer ennast juhiks peab ning üldse ei allu.

Kas võtta puhaste paberitega tõukoer või lihtne “krants”?

Kui näitustel käia ei soovita ja rahalisi võimalusi ülearu pole, siis on segavereline koer kindlasti parem valik. Muidugi on ka segaverelise koera puhul oluline, kellest ta põlvneb, koer võib isegi hundiga pojad saada ja sel juhul on tegemist tõelise kiskjaga. Tõukoera puhul teatakse sugupuud, ohustavaid haigusi, eripära ja nõu annab ka kutsikate omanik või tõukoerte liit. Puhtatõulise kutsika puhul tuleb maast-madalast jälgida kindlaid reegleid toitumise ja õpetamise osas, need kutsikad maksavad palju ja nende hooldamine on kulukas. Enamasti on segaverelised kutsikad tugevama immuunsüsteemiga ja vastupidavama tervisega, aga alluvad dressuurile raskemini. Segaverelised kutsikad kipuvad olema “ulakamad”, aga mitte alati pole see nii.

Millist kutsikat kodu võimaldab võtta?

Väike koer sobib nii korterisse kui suurele territooriumile, aga suur koer väikesesse korterisse või piiratud tingimustesse küll mitte. Pereliikmed peavad üksmeelselt koera soovima, kui keegi on vastu, siis on see probleem. Mõtlema peaks, kas suudetakse looma eest hoolt kanda ka pikemas perspektiivis, kas talle on võimalik tagada piisavalt liikumist. Varjupaigast esimest koera võtta ei tasuks, selleks peaks olema olemas varasem koerapidamise kogemus. Vaid siis, kui on teada koera eelnev elutee, on see lihtsam. Täiskasvanud koera on raske ümber õpetada, eriti kui ei tea, milline on tema eelnev elukogemus ja miks ta varjupaika sattus. Lastega peresse sellist koera võtta on risk. Kui võetakse õuekoer, siis on vaja vajaliku kõrgusega puidust, metallist või võrgust aeda. Elektrooniline piire on moodsaim variant, aga igale koerale ei sobi. Mõned õuekoerad on eriti jooksuajal võimelised end aia alt läbi kaevama, sellest üle hüppama ja üle ronima ning isegi elektroonilist piiret läbima. Hulkuma harjunud koera on hiljem raske piiratud alal hoida. Enamasti muudab steriliseerimine koera rahulikumaks. NB! Õuekoera ketis pidamine on tema piinamine, samuti suure ning energilise koera pidamine väikeses korteris või väga kitsal territooriumil. Igale koerale on vaja piisavalt liikumist ja korteris elava koeraga on vaja jalutada iga päev vähemalt kaks korda.

Igapäevased kulud, kas tullakse toime?

Esmased kulud on magamisase, söögi- ja jooginõud, koeratoit, jalutus- ja kaelarihm, harjad, mõni mänguasi. Õues elaval koeral on vaja korralikku kuuti ja piiratud territooriumi või elektroonilist piiret. Igakuine toiduraha ei ole just väike kulu. Suurem koer vajab kuus vähemalt 15 kg kuivtoitu, lisaks toortoitu (liha, hakkliha) ja vitamiine. Supermarketist ostetud toidud on küll odavamad, aga hiljem võib olla tervisega probleeme, eriti karvastiku, luustiku ja seedimisega. Tõukoerale tuleb kindlasti osta kvaliteetset toitu ja see on tunduvalt kulukam. Kui loomaga peab arsti juurde minema, siis see on juba suur rahakulu. Kui poegi ei soovita, on vaja kutsikas steriliseerida. Lisaks ka hooajalised ussikuurid ja vaktsiinid, puugi- ja kirbutõrje. Ka küüned, hambad, kõrvad tuleb korras hoida ja pikakarvalisi koeri tuleb pügada. Õrnemad koerad vajavad talvel külma eest kaitset. Kui tõukoeraga näitustel käiakse, siis see on juba väga suur rahakulu ja selleks peab kutsikas kindlasti koertekooli läbima. Kutsikale on võimalik häid kombeid ka ise õpetada, nad on väga õpivõimelised. Täiesti sõnakuulmatu koer on tõeliselt suur probleem.

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.