Legend räägib, kuidas kuusk lahke varjuandjana teenitud tasu osaliseks olevat saanud. Metsakuninga kasupoeg läinud metsas vihma kätte jäädes puude käest varju küsima. Kask ja toomingas olevat tõrjunud ta tagasi, aga kuusk lubanud oma hõlma alla tulla. Tänutäheks kinkinud metsakuningas talle eluajaks haljaks jäämise, lehtpuud aga haljendavad vaid lühikest aega.
Jõuluaeg on teinud kuusepuu meile üheks armsaimaks puuks üldse. Kui metsakaitse soovitas hakata kasutama tehiskuuski, siis kutsus see esile avalikkuse suure nördimuse.
Jõulukuusk on üpris hiline nähtus, avalik kuusk olevat püstitatud Tallinnas turuplatsile küll juba XV sajandil (esimene pilt sellisest puust pärineb siiski aastast 1799), aga tuppa toodi hoopis hilisemal ajal. Ka kroonik Russow kirjutas 16. sajandil, et talvel ajasid kaubasellid suure ja kõrge roosidega ehitud kuuse turul püsti. Hilja õhtul lauldi ja tantsiti selle all koos naiste-lastega. Seejärel süüdati puu põlema, mis siis pimeduses uhkesti lõõmas.
Jõulupuu tuppa toomine sai Eesti linnades kombeks ülemöödunud sajandi teisel veerandil. Eestis ei sarnanenud kuuse tuppatoomine praeguse jõulupuu kombega. Näiteks Võnnus toodud koju kähar kuusk ja seda hüütud “jõuluingliks”. Kirjutanud on sellest M. J. Eisen oma raamatus “Meie jõulud”. Kuusepuud ja igihaljaste puude oksi kasutati algselt talvel pidulikel puhkudel toakaunistuseks, ka talvist pulmamaja ehiti kuuskedega ja ka surnu teekond kaeti kuuseokstega. Tubase jõulupuuna hakkas kuusk Euroopas laiemalt levima 19. sajandi esimesel poolel ja kõigepealt Saksamaal. Eestis kuskil 1860-1870. Kõige vanem teade tubase jõulupuu kohta pärineb aastast 1605. Üks Strassburgi elanik kirjeldab sealseid kombeid, et jõuluks tuuakse tuppa kuusk, mille külge riputatakse värvilisi paberlilli, õunu, kuldlehti, maiustusi, küünlaid jm. Nii võib nimetada jõulupuud Saksamaalt pärit kombeks.
Enne jõulupuud täitsid jõulupuu aset õled ja heinad rooma-katoliku usu maades. Strasbourgi õpetaja astub oma raamatus “Catechismus-Milch” (1646) jõulupuu vastu, mõistab jõulupuu ehtimist hukka ja peab seda suureks alpuseks. See muidugi ei takistanud jõulupuu võidukäiku.
Põhjasõja ajal nimetati jõulupuud juba sagedamini, kusjuures see võis olla sageli ka mänd. Kuusele ei pandud algul küünlaid, vaid need valgustasid puud eemalt. Alles hilisemal ajal hakati jõulupuud ka küünaldega ehtima.
Jõulupuul ei ole ristiusuga suurt pistmist, juured ulatuvad hoopis ürgsematesse aegadesse. Kokkupuude elava loodusega aasta kõige tähtsamal tähtpäeval pidi perele kindlustama tervist, kasvu ja viljakust. Uue aasta lävel oli selline mõjutamine igati omal kohal. Mis sobiks elujõu sümboliks paremini kui elav ja igihaljas puu. Viljakust rõhutasid siin puule riputatud õunad, maiustused, paberist lilled jt. ehted ning pahasid vaime ning halba õnne aitasid eemale tõrjuda põlevad küünlad.
NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.
Kui soovid lisada siia lehele sisuturundusartiklit kliki siia.
