Inimene on looduse osa, kuigi ta seda alati tunnistada ei taha. Mida enam inimene loodust mõistab, seda enam ta hindab elu ja näeb, kuidas kõik omavahel seotud on. Kõigel maailmas on oma hierarhia: mineraalidel, taimedel, loomadel, inimestel ja kõik on omavahel seotud. Iga taime- või loomaliik on osa Jumalikust plaanist, miski pole siin ilmas juhuslikult. Evolutsiooni käigus muutub iga osa aina täiuslikumaks ja kõik areneb ning muutub pidevalt. Kõik elusolendid on looduse ees võrdselt väärtuslikud, vaatamata nende evolutsiooni tasemele. Evolutsiooniahelas peavad kõrgemalt arenenud lülid aitama areneda madalamal arenguastmel olevaid.

Inimese looduse karma oleneb sellest, kuidas ta ise loodust kohtleb ja evolutsiooniprotsessidele kaasa aitab. Inimesel, kui kõrgeimal lülil, on kohustus ja vastutus loodust hoida, teenida ja aidata. Olles selles protsessis edukas, loob inimene endale positiivset loodusekarmat.

Looduse kuritarvitamine, rikkumine, reostamine, loomade halb kohtlemine, taimede hävitamine, loodusvarade mõõdutundetu raiskamine loob halba looduskarmat. Loodusega ei tohi ega saa käituda nagu selle varud oleksid lõputud, mitte ükski loodus- ega põlisrahvas pole seda kunagi teinud. Kõik loodusrahvad ja vanad kultuurid on suhtunud loodusesse austavalt ja hoolivalt, ka vanade eestlaste jaoks oli loodus püha ning “hingestatud”.

Loomade kodustamine on üks võimalus aidata loomariiki. Ka looma hing areneb, kui ta inimestega suhtleb. Lemmikloomad on kui “käsnad”, kes imevad endasse inimese armastust. Loomafarmi või loomade varjupaiga pidamine võib aidata head looduskarmat luua, kui loomadesse suhtutakse hästi. Veterinaariks õppimine aitab samuti loomariiki, kui loomi seejuures armastatakse. Oluline on hoida maad viljakandvana, metsi elujõulisena, veekogusid puhtana ja looduskeskkonda rikkumatuna, et ka teiste elusolendite elupaigad säiliksid. Metsavahid, aiapidajad ja pargivahid annavad oma osa loodusesse.

On traagiline, et inimesed kui ühiskond pidevalt areneb, aga looduslik keskkond selle arengu käigus aina rohkem hävib. Inimene peaks olema loodusele partner, mitte “orjapidaja”. Halvasti koheldud loodus läheb tasakaalust välja, mis lõpuks võib hävitada ka inimese enda. Loodus ise hoiab ennast õigesti tasakaalus, inimese tegevus rikub pidevalt seda tasakaalu. Mulla, vee ja õhu saastamine on kuritegu looduse vastu. Üleujutused, looduskatastroofid, tulekahjud on märk tasakaalu rikkumisest. Iga päev sureb välja loomaliike, kellel üldises tervikus on oluline roll kanda, mis omakorda tasakaalu rikub. Inimese tegevusel on loodusele hävitav mõju, kui ohjeldamatu tarbimine jätkub.

Looduses on loomulik, et üks liik toitub teisest ja selles pole midagi ebaharilikku. Seda ei tohi teha aga raisates, piinates, valimatult tappes ja hävitades. Loodusrahvad jätavad väikesed kalad vette kasvama, ei tapa poegi kasvatavaid loomi, ei murra noori puid ja põõsaid. Liha söömises pole midagi imelikku ja teatud kehatüübi puhul taimetoitlus ei sobigi. Toitu tuleb õnnistada ja loomi kasvatada hoolivalt ning vastutustundlikult, paljud rahvad paluvad loomalt enne tapmist andeks ja tänavad teda tema panuse eest. Looduses ei pea loomad jahti ainult lõbu pärast, vaid ikka toitu hankides. Kui loomulikud toiduahelad on hävitatud, siis otsitakse muid võimalusi ellujäämiseks ja toiduahelad muutuvad. Oluline on, et loomi koheldaks hästi ja austades, siis ei tekita liha söömine karmat juurde, vaid on loomulik loodusliku elu osa.

Metsaraie puude saamise eesmärgil ei tekita karmat, aga mõtlematu lageraie rikub looduse tasakaalu ja võtab metsaelanikelt nende elupaigad. Oluline on istutada puid asemele, kui metsa maha võetakse. Vanad eestlased ei võtnud metsast midagi ülearust ja luba küsimata ega tänu avaldamata. Looduses on oluline tasakaal ja seda ei tohiks mõtlematult rikkuda.

Igal mineraalil, taimeliigil, putukal või loomal on oma põhjus siin maailmas olemiseks ja elamiseks. Et loodust saaks paremini hinnata, on vaja mugavast linnakeskkonnast välja minna, viibida vabas looduses ja värskes õhus, käia paljajalu maapinnal, hingata sügavalt puhast õhku, käia järves või jões ujumas, tunda loodusega vahetut kontakti. Side loodusega hoiab inimest ühenduses elu kui tervikuga ja aitab inimesel tunda end looduse osana. Indiaanlaste tarkus on, et inimese süda, kes on loodusest kaugel, muutub kõvaks. Kuni inimene ennast “looduse krooniks” peab, ilmselgelt ta oma suhtumist ei muuda.

Lihtne viis oma looduse karmat uurida on, kui vaadata iseenda suhtumist loodusesse. Kas inimene ise austab loodust? Millises keskkonnas ta ise elab? Elab ta maal või linnas? Kas tal on koduloomi või toataimi, kelle eest hoolitseda saab? Kuidas ise loodusesse suhtub, loomi ja taimi kohtleb? Kas tal on aed või on ta põllupidaja, kasvatab karja või peab mesilasi? Kuidas ta end siis ülal peab, kui vabasse loodusesse läheb? Milline on inimese enda side loodusega?

Tarbimisharjumused annavad viiteid suhtumisest loodusesse ja prügi sorteerimine näitab säästvat suhtumist. Looduse varud ja taastumisvõime ei ole lõputud, kuigi see nii võib hetkel veel näida. Looduse karmavõlga hakkavad tasuma järeltulevad põlved, kui midagi olulist inimeste suhtumises ei muutu.

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.