Edu on meie tegemiste tulemuste mõõdupuu, edukuse saladus peitub selle maailma reeglite tundmises. Kõik ihkavad õnnelikku ja harmoonilist elu, see on aga pidev õppimise protsess. Iga tervik koosneb lahutamatutest vastaspooltest (nähtav-nähtamatu, vaimne-materiaalne, illusioon- tegelikkus, emotsioon-tunne, mees-naine, elu-surm, loominehäving jne. Elu katkeb sellest momendist, kui inimene kaotab lõplikult elu mõtte ega näe enam mingit eesmärki oma olemisel. Vaim, hing ja keha on jumalik kolmainsus, hing on side vaimsuse ja maise keha vahel ning Jumala otsimist tuleb alustada iseenda seest. Teises inimeses näeb inimene eelkõige iseennast (eriti hästi hakkavad silma iseenda vead).

Keha on antud inimesele ilmselt selleks, et ta saaks konkreetse maise elu õppetunnid ära õppida. Iga inimene on eriline ja temas on midagi sellist, mida teistes ei ole. Ta on milleski teistest parem, mis ei tähenda seda, et ta tervikuna on teistest parem. Kõik taandub maises maailmas isikliku antipaatia ja sümpaatia tasandile ja inimlike kannatuste põhjuseks on liiga materialistlik maailmanägemine. Selles maises maailmas toimivad peamiselt põhjuse-tagajärje seadused: põhjus eelneb alati tagajärjele ja kõik mida inimene teeb, mõjutab lõppkokkuvõttes alati teda ennast. Selle seaduse tunnistamine ja tundmine ei vabasta inimest vastutuse eest. Alati tormatakse likvideerima tagajärgi ega teadvustata endale, et kui kõrvaldatakse põhjus, saab lahkuda ka tagajärg.

Siin maailmas tõmbab sarnane sarnast: kui inimene on vihane, siis kohtab ta kindlasti teist vihast inimest ja kui on õnnelik, siis tõmbab ligi teisi õnnelikke ning haige inimene on ka uutele haigustele avatud. Raha tõmbab ligi raha ja armastus armastust. Kõik, mida siin ilmas tehakse, tuleb endale mitmekordselt tagasi. Tagasi tuleb nii hea kui halb ja isegi halb mõte tuleb tagasi. Selle maise maailma seaduste tundmine ja arvestamine aitab tõelist edu saavutada.

Usk on inimese teadmiste ja elukogemuste tõlgendamise summa. Sõjad tulenevad oskamatusest teiste inimeste usku aktsepteerida, soovist jõuga maha suruda teiste tõekspidamised. Samal põhjusel tekivad ka tülid ja arusaamatused inimeste vahel. Tülisid saab lahendada läbirääkimistega, et saavutada osapooli rahuldav kompromiss. Läbirääkimine ongi asjade selgeks rääkimine. Selleks on vaja rääkida ja on vaja kuulata, on vaja oskust panna ennast teise inimese olukorda. Tõelises dialoogis on osapooled nii rääkija kui kuulaja rollis kordamööda. Ühtki olukorda ei saa lahendada ainult võitluse, põgenemise, vaikimise, riiu või probleemi olematuks mõtlemisega.

Teisele inimesele hinnangu andmine on tegelikult enda vigade nägemine teises. Tuleks alati endalt küsida, mis on teises nii häirivat ja mida oleks sellest endal õppida? Halb on alati õpetaja, hea on äraõpitud halb. Kui kogu aeg põgenetakse ära halva eest, ajades taga vaid head elu, siis põgenetakse tegelikult elu õppetundide eest. Lõpmatuseni ei suuda seda keegi teha.

Inimene on seda vabam, mida vabamaks ta laseb probleemid. Enda probleemide teadvustamine ja selgeksõppimine on aga väga raske töö, aga see on ka väga tulemuslik. Enne kui probleeme lahendada saab, tuleb neid endale tunnistada. Pinged tekivad alati erinevate tõekspidamiste vastandlikkusest. Oma elukogemust võib teisele lahti rääkida koos võimalike vigade prognoosimisega, aga teisele tuleb alles jätta vabadus ise otsustada. Ühe inimese kiitmine on teise inimese laitmine, sest sellega pannakse kaks inimest omavahel võistlema. Kes aga tahaks olla teisest halvem? Niiviisi võttes on ühe inimese kiitmine provokatsioon teise suhtes. Inimese tunnustamine annab talle jõudu oma vigadest üle olla.

Akadeemilist koolitarkust peetakse suureks väärtuseks, aga tarkuse teine ots on rumalus. Intelligentsuse teine ots on aga lollus. Inimene võib lõpetada mitu ülikooli ja kõik tundub nagu korras olevat, aga ometi võib tal puudu jääda midagi olulist ja nimelt “elukoolist” tulenev arukus. Koolitarkused on teiste omad, teiste teadmistega oma elu elada aga pole võimalik. Tarkus välistab alati tunded, arukus on aga tarkuse ja tunnetuse tasakaalustatud koostöö.

Tunnetus elab südames, aga tarkus peas. Kõik probleemid algavad sellest, et inimene ei usalda oma tundeid, sest tarkus segab. Tunne on aga väga eluline teadmine, see on väärtus omaette. Tarkust saab tõestada, aga tunnet mitte. Kui halba eneses tunnetada, läheb enesetunne alati paremaks. Tarkus saab tõeliseks väärtuseks alles siis, kui ollakse see endas läbi tunnetatud. Läbitunnetamine tähendab uute teadmiste sobitamist sellega, mis on juba olemas. Nii tekib äratundmisrõõm, mis ongi tegelikult õnn.

Väärikus on kõige ja kõigi tunnustamine, teiste tunnustamine sellistena nagu nad on. Igas inimeses on midagi ainulaadset ja erilist. Teise inimese nime “poriga loopimine”, kuulujuttude levitamine, kriitika, valetamine, halvustamine, kadedus, õelus ja muu sarnane on teise inimese alandamine, et ennast seeläbi ülendada. Ohtlik tegevus on ka ainult teiste heaks elamine, teistele oma headuse vägisi peale surumine. Teisest inimesest teeb see vastu tema tahtmist tänuvõlglase.

Iseseisev elu tähendab ise oma eluga hakkamasaamist, ilma tugedeta elamist. Selleks, et ise elada, tuleb lasta ka teistel elada. Kodu on inimese jaoks väga isiklik territoorium. Mees ehitab kodu, naine paneb selle kodu elama ja on selle kodu hing. Mees on vorm, naine sisu. Naise südames on põhjatu armastuse allikas ja välismaailmas edukaks tegutsemiseks vajab mees seda jõudu, mille ta saab kodust ja naise armastusest.

Idee on eriline arenguimpulss, aga uusi ideid on vähe ja nende eest makstakse just seetõttu hingehinda. Ideid on vähe, sest inimestel pole kannatlikkust keskenduda. Ainult keskendudes suudetakse ebaolulist olulisest eristada ja saavutada väikese vaevaga suur tulemus.

Mõjuvõim tuleneb üldisest magnetismi seadusest. Nii nagu inimene omab võimu, omavad võimu ka raha, asjad, taimed, mikroobid, bakterid, hirmud ja kõik muu, mis maailmas on olemas. Mõjuvõimuga käib kaasas vastutustunne (vastutuse tundmine). Vastutuse mittetundmine ei vabasta aga tagajärgedest. Mõjuvõimu kuritarvitamine ongi vastutusest kõrvale hiilimine ja samal ajal võimu omamine. Inimene on seda vabam ja õnnelikum, mida rohkem ta õpib tunnetama oma tegelikke vajadusi. Kui inimesel on rohkem asju, kui ta tegelikult vajab, siis sattub ta nende liigsete asjade võimu alla, sest kogu energia kulub nende asjade hoidmise peale. Hirm, et mind ei armastata, sunnib ilusate ja kallite asjadega naabreid ja tuttavaid üle trumpama, tekitab tormijooksu rahale, mis lõppkokkuvõttes viibki “läbipõlemisele”, sest hing ei ole ikka rahul.

Kuulsus on teine suur kannatuste tasand. Kuulsad inimesed on ümbritsetud alati imetlejatest, aga ka vihavaenlastest ja kadetsejatest. Kui inimene samastab end materiaalse kehaga, hakkab ta eitama oma vaimsust. Vaimne energia on aga armastuse energia ja nii isoleerib ta end ära ka armastusest. Kui inimene peab ainult koolitarkust väärtuseks, isoleerib ta end ära omaenese sisemisest arukusest. Kuni ta usub pimesi ainult teiste tarkust, puudub tal eneseusk. Kuni loodab, et ainult teised saavad ta elu paremaks teha, kulgeb ta elu mööda “kive ja kände” ning “hing on haige”.

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.