Sõnatu keel suhtlemises

Mitteverbaalse suhtlemise all mõtleme kõike seda, mis kaasneb verbaalse suhtlemise ehk kõnega. Kõne hõlmab kogu suhtlemisest vaid 10%, kolmandiku moodustab hääle tämber, rütm, intonatsioon ja ülejäänud 60% moodustab mitteverbaalne suhtlemine: miimika, þestid, poosid, distantsi valik, ümbritseva ruumi valik. On vaja vaid tähelepanelikku pilku ja kannatlikkust nähtu analüüsimiseks. Alateadlikult võtame vastu kogu info. Verbaalne suhtlemine (kõne) on mõistuse kontrolli all, aga mitteverbaalne suhtlemine ei allu mõistusele ja me anname tahtmatult edasi infot oma suhtumisest ja hoiakutest. Väidetavalt on sümpaatia ja antipaatia 99% vastastikused tunded (v.a. romantiliste kiindumuste puhul, kus tunded üht või teist osapoolt “pimestavad”). Me kiirgame enda ümber teatud sagedusega energiavälja, sümpaatia ja antipaatia oleneb võnkesageduste sobivusest. Sarnase võnkesageduse puhul ei teki häireid (inimesed on “ühel lainel”). Inimene tunnetab seda alateadlikult, aga mõistus segab sageli alateadvuse ebamääraseid signaale uskumast. Lihtsam on jälgida nähtavaid märke suhtlemisel.

Käte žestid

Õlgade kehitus, käed laiali, väljapoole pööratud pihkudega, kulmud kergitatud – hämmeldus, arusaamatus, nõutus

Käte hõõrumine rõõmsalt – rahulolu, kordaminek, positiivsed tunded

Käed kõhul sõrmseongus, küünarnukist kõverdatud sõrmseongus suu juures või laual sõrmseongus – see on tõrjuv tõkkeasend, kaitseasend, barjäär, suletus. Mida kõrgemal sõrmseong on, seda tugevam on tõrje (ei kuula, ei taha vastu võtta)

Käed seljal seotult peopesadest – see on tavaliselt kõrgel positsioonile oleva inimese hoiak: “Ma ei karda, ma olen kindel”. Avatud suhtlemiseks.

Käed seljal, teise käega randmest kinni hoidmine – närveerimise tunnus, endas kahtleva inimese arglik või ebakindel þest. Sama on ka käed ees randmest hoidmine. See on ärevuse märk.

Käed seljal, teise käe küünarnukist kinnihoidmine – närveerimise tunnus, mida kõrgemalt hoitakse, seda suurem on hirm või pinge.

Käed sõrmeotstest kokku surutud (rääkimisel üles, kuulamisel alla suunatud) – näitab kõrget positsiooni, kindlust, endast heal arvamisel olekut. Rõhutatakse enda tähtsust, kuulajad respekteerivad. Kõnepidamisel oluline.

Käepigistus – parim on tugev ja soe käepigistus, kus terve peopesa puudutab teise käe peopesa. Nii tervitab aus ja otsekohene inimene. Kui pihku antakse ainult sõrmed, siis näitab see usalduse puudust, ei soovita tegelikku olemust avada. Külm käepigistus on enamasti külmadel ja kalkuleerivatel inimestel. Nõrk käepigistus viitab nõrgale iseloomule, liiga tugev on kas suurelisel või brutaalsel inimesel. Higiseks muutuvad käed närveerimisel, hirmu ja haiguse puhul. Tugevasti sõrmi pigistav inimene võib olla agressiivne. Käesurumisel pöidlast kinnihoidev inimene on lipitseja ja teeskleja ja kipub oma saavutusi üle hindama.

Käega partneri keha suunamises sisaldub hoolitsuse (haigete või laste puhul) või embuse element. Suunaja on alati domineeriv isiksus (alluval ei sobi ülemust suunata).

Käega patsutamine – on enamasti tunnustuseavaldus, ka vabandus, lohutus, sõprus või lihtsalt familiaarsus. Olenevalt kehapiirkonnast võib olla ka solvav või liiga seksuaalse alatooniga žest.

Käevang näitab omandisuhet sõpruses või armastuses – üks on domineeriv ja toetav pool alati. Käsikäes kõndimine või seismine- näitab, et mõlemad osapooled on võrdsed.

Õlaembus on mehe ja naise ning sõprade þest, kallistus on intiimsema alatooniga, aga on ka sõbralik þest, käsi ümber piha – soov edasi liikuda ja emmata ühel ajal.

Käega pea puudutamine – väga intiimne toiming ja eeldab usaldust, lähedased suhted või nende poole püüdlemine.