Väikese lapse hirmud

Pidev muserdav hirmutunne on paljude terviserikete ja haiguste põhjustajaks juba lapseeas. Mõned teadlased arvavad, et juba sünnieelne aeg ja sündimise käigus saadud psühhotrauma “külvab” lapse hinge “hirmuseemned”. Igasugune teadmatus põhjustab suuremal või väiksemal hulgal hirmu (ka täiskasvanutes). Hirm saadab inimest hällist hauani. Keerukaks teeb “hirmuga” läbisaamise selle alateadlik iseloom. Psühholoogia käsitleb sageli lapse hirmu kui eelnevaid kurbi kogemusi, see lähtub eelkõige “minapildist” ja on kui alateadlik “minakaitse”.

Enamik lapsi kardab suuri koeri, kuigi sagedamini hammustavad just väikesed salakavalad koerad. Kõik lapsed kardavad pimedaid ruume, mistõttu võib lapse karistamine kuskile pimedasse ruumi sulgemisega tekitada eluaegse ja parandamatu psüühilise trauma. Kinnisesse ruumi kinnijäämine (näiteks lifti rikkiminek) võib samamoodi mõjuda. Laps võib karta karjuvat õpetajat, sellest võib tekkida lausa hingeline trauma.

Enamik lapseea hirme on seotud igapäevaeluga. Laps püüab neid hirme vältida, nende eest põgeneda, neid tagaplaanile suruda, aga need ei kao kuskile. Tänapäeva inimese jaoks ei ole müristamine ja välk midagi muud kui looduse vaatemäng, samuti kuu- ja päikesevarjutused. Aga on tekkinud uued hirmud uute kohutavate haiguste, liiklusõnnetuste, pagulaste, terrorismi, vanaduse ja üksinduse ees. Televisioon ja täiskasvanud oma juttudega võimendavad neid hirme.

Mis vahe on hirmul ja kartusel?

Kartus tekib teatud tegevuse eel ja aitab vigu vältida. Hirm on sügavam ja pole ohjatav. Iga uus ja tundmatu asi on hirmutav. Kartus hoiatab meid vigu tegemast. Hirm on aga sügavam ja mõistusega mitte käsitatav. Iga uus olukord kätkeb endas küll uudsuse võlu, aga ka hirmu. Kuna senitundmatud olukorrad on pidevalt lapse ees, siis on ka hirm pidevaks saatjaks.

Isiksuse areng ja täiskasvanuks saamine on seotud väga tihedalt nende hirmude ületamisega, mis on inimese elus vajalik edasiseks normaalseks arenguks. Kui teismelistel tüdrukutel on päevakorral keskmiselt 10 hirmu, siis poistel vaid 3-4. Aga just seetõttu juhtub poistega nii palju õnnetusi. Kuulus kirjanik Saint-Exupery on öelnud, et poistele on sõda niikaua mäng, kuni endal kuul keres. Juba väikeste poiste lemmikmäng on sõjamäng. Loodus on pannud mehed ennast ja elu hävitama, aga naised elu säilitama ja looma. Väikesi poisse kasvatades võiks poistele teatud hirme juurde “pookida”, aga tüdrukuid peaks maha rahustama. Kalduvad ju poisid rohkem kuritegelikule teele, alkoholi ja meelemürkide küüsi, ennasthävitavale elustiilile. Eriti surmahirmu eiravad on eelpuberteedieas poisid. Kui laps läheb enesetapu teed, siis mitte enesehaletsusest, vaid just oma mina kaitsest: “Paras teile”.

Esmalt puutub inimene kokku ürgsete geneetiliste hirmudega. Need tekkisid juba aastatuhandeid tagasi ja juba alates ürgajast on inimestes hirmu tekitanud kõrgus, liiga lage väli (pole kuhugi peituda), barjäärid millest üle ei saa, liiga kitsas ja väike ruum (ahistav paik), tuli ja suur müra (äike, maavärin, vulkaan), suur kogu (suured kiskjad jt loomad), punane värvus (veri), pimedus, ema kaotus (ürgajal jäid lapsed varakult orvuks). Kõige suurem hirm on surmahirm. Lubamatu on selliste hirmudega lapsi kasvatada, tekitada neuroose ja psüühilisi traumasid. Sageli valitakse Jõuluvanaks kõige suurem karvasem punasesse riietatud mees, kes pisikese lapse jaoks võib olla aga vägagi hirmutav. On teada juhus, kus Jõuluvana vitsaga kolmeaastast poissi hirmutas, nii et too kogelema jäi ja mitu aastat ravi vajas. Vanemad ähvardavad oma sõnakuulmatuid lapsi mahajätmise, lastekodu, kotivana, laadal äramüümise jms. Nii hirmutatud lapsed kohanevad halvasti uutes olukordades, elavad raskesti üle lasteaeda ja kooliminekut ja ajutist vanematest eemalolekut.