Suured põlispuud, mis vanade majade ümber istutatud, omasid praktilist tähtsust ja andsid turvatunde. Pärnaõied olid mesilastele, vahtrast ja kasest sai mahla, saar, jalakas või tamm andsid tarbepuitu, kuusehekk kaitses võõra pilgu eest. Kaitsva mõjuga olid ka pihlakas, kadakas ning kibuvits, sirelid aga andsid silmailu. Eestlastele meeldivad laia võraga võimsad puud kodu lähedal. Korraliku iluaia kujundab umbes 10 aastaga, korraliku viljapuuaia rajamine võtab aga tunduvalt rohkem aega. Hävinud aia taastamine on aga väga keeruline ja aeganõudev. Vanade majade ümber olevad aiad on sopilised, liigirohked ja põnevad, neil oli ka praktiline eesmärk. Aias kasvatati toitu ja õuemurus ravimtaimi. Teeleht, kummel, võilill, ristik, tulikas, aga ka nõges jpt. raviva toimega taimed hävivad liiga tihedal muru niitmisel. Vaid võilill on visa ja sirutab peaaegu varretuna õie ikka päikese poole.

Ühe õige eestlase jaoks on aias töötamine alati olnud ka meditatsiooni eest, sellega saab end laadida ja tasakaalu viia, ühendades kasuliku meeldivaga, nagu ka mere ääres või metsas käies. Vanad eestlased hingestasid loodust, eriti majade juures kasvavatel puudel arvati olevat hing sees, mistõttu põlispuude mahavõtmist kodu lähedalt peeti eriti halvaks endeks. Kui sellist puud tabas välk või hävis see muul viisil, ka seda peeti väga halvaks endeks.

Rehielamu on üks vana ja eestlastele tõeliselt omane maja. Peale eestlaste tuntakse sellist ehitust vaid Põhja-Lätis ja Ingerimaal. See majatüüp on vastu pidanud ligi tuhat aastat. Seda kasutati varematel aegadel nii elamu, viljakuivati, lauda kui saunana, kõik oluline oli ühes majas. Rehielamu keskel on rehetuba, ühele poole jääb rehealune, teisele poole üks või mitu kambrit. Ait jääb kambrite poole, laut rehealuse poole. Õlgede, laastude või rooga kaetud kõrged kelpkatused on vastupidavad. Küttekoldega rehetuba oli ühtlasi elutuba ja algselt oli see ilma akendeta. Uksed on rehielamus madalad ja kõrge lävepakuga. Rehetoa põrand oli enamasti paeplaatidest. Põhjamaises kliimas on see väga hea elamutüüp. Varematel aegadel võimaldas ka vilja järelvalmimist vihmaste suvede puhul, vilja kuivatati lae all parsil. Seal sai noorem rahvas ka magada ja seda sai kasutada panipaigana. Algselt oli majade küttesüsteem korstnata. Rehielamu katuse mõlemas otsas olev unkaauk oli algselt selleks, et suits välja pääseks. Sellega on seotud ka mitmeid eestlaste maagilisi uskumusi. Unkaaugu kohale löödi kodu kaitseks tavaliselt risti asetsevad unkalauad.

Rehealune oli majandusruum, seal hoiti vankreid, hobuseriistu ja suuri tööriistu, seal peeti peeti ka pulmi, pidusid ja matuseid. Algselt kasutasid kambrit peremees ja perenaine lastega, sulased ja teenijad magasid rehetoas seina ääres. Tänapäeval on moodi läinud vanade rehielamute taastamine ja kaasajastamine. Neid kasutatakse aina rohkem nii aastaringselt kui suvemajana.

Algselt keedeti toitu lahtisel tulel. Leeasemele puistati alati palakesi ja supivahtu, et koduhaldjad ei pahandaks ja toit ei lõpeks. Tuli oli vanal ajal püha. Leib oli samuti püha, rukist peeti jumala viljaks. Leiba ei tohtinud kunagi ühe käega murda, “selili” lauale panna, leivapuru käega laualt pühkida või leivaga ühes ruumis olles vanduda. Toidu jätkusuutlikkus oli eestlaste jaoks väga oluline. Leiba ei tohtinud ka ära visata või põrandale kukkuda lasta. Kui kukkus, pidi suud andma. Leivajagajaks oli alati peremees.

Reheahi oli paekividest ja asus kambrite poolses seinas, selles oli kivihunnik, tuli kuumendas kive ja need omakorda ruumi. Lahtisel tulel valmis ka toit lee peal, mida keedeti ahju ees tulekoldes paja sees. Kui kambreid veel ei köetud, magas kogu pere külmal ajal rehetoas suure reheahju peal, just väikesed lapsed ja vanad inimesed said seal sooja. Hilisemal ajal küttis ahjumüür ka kambrit. Reheahju kasuteguriks loetakse 95%, isegi kolm-neli tundi hagu küttes salvestab see soojuse.

Tarbepuitu vanad eestlased ahju ei pannud. Pliitide kasutuselevõtuga hakkasid levima soemüürid. Reheahju taastamist peetakse tänapäeval oluliseks just selle kasulike omaduste tõttu.

Pööningud olid panipaigana olulisel kohal. Mille kohta ei teatud, kas ära visata või säilitada, see viidi pööningule hoiule. Tänapäeval on vanades majades need eluruumideks ehitatud. Pööning on huvitav koht just järeltulevatele põlvedele.

Kodukaunistusel oli oluline koht käsitööl, ka tänapäeval on seda rohkem hindama hakatud. Vanad eestlased kasutasid riiete hoidmiseks ja säilitamiseks vanu puidust kirste. Nendes säilitati ka vilja. Pruudikirstu koguti pruudile vara, tulevane pruut pani sinna kõik oma käsitööd hoiule. Hiljem on riidekapid kirstu välja vahetanud, aga need on ka tänapäeval moes ja sisustuse osana huvitavad. On taastatud vanu kirste ja valmistatakse ka uusi.

Seinavaipade abil väärtustati olulisi ruume. Kambris kasutati ka põrandavaipu. Kangasteljed on tänapäeval jälle moes. Sageli tikiti õpetlikke tarkusi vaipade sisse, kinda- ja sokimustrid ning vöökirjad olid tähenduslikud, isegi seelikute koekangas ja värvid olid tähenduslikud. Ka õpetussõnu kasutati vaipade ja kodutekstiili kaunistamiseks. Näiteks: “Pese puhtaks oma käed, siis sa ilus välja näed” või “Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi”. Seinal vaip ei kulu ja nii saab kaunist käsitööd säilitada pikemalt.

Kellel on veel mõni vana talu, tasuks uurida selle loomise ja ehitamise ajalugu. Vanad majad peidavad endas kasulikku tarkust. Vanade eestlaste peremudel oli samuti väga ökonoomne. Koos elasid mitu põlvkonda ja kõik leidsid majapidamises oma rakenduse. Vanad aitasid lapsi hoida, et tööealised saaksid tööd teha. Iga pereliige leidis oma rakenduse, kui “kaela kandma” hakkas.

---

Artikkel jätkub. Viite järgmisele lehele leiad pärast e-poe reklaami...

---

Suur valik ehteid, kodukaupu, matkatarbeid, mänguasju, kristalle, taro kaarte, seinapilte jne.

---

NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.

Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.