Vanade eestlaste uskumused lastesaamisest ja lastetusest

Eesti vanarahvas on öelnud, et iga lapse tarvis on leib loodud. Lastetut naist on võrreldud oksteta puuga, lastetut meest on peetud aga täiesti tühiseks. Eesti vanarahvas pidas parajaks laste arvuks mehe jaoks kaks poega ja naise jaoks kaks tütart ehk siis neli last. Lapsi sündis vanarahval ikka tunduvalt rohkem ja ka laste surevus oli suur.

Vanas talupojakultuuris oli lastetus üsna harv nähtus, levinud oli hoopis lasterohkus. Kui abielunaine ei saanud lapsi, arvati põhjuseks olevat kõlvatu elu neiupõlves. Lastetust peeti karistuseks sugulise lõtvuse eest, enda raiskamise eest paljude meestega enne abiellumist, abordi eest enne esimese lapse sündi. Mõnel pool arvati, et lapsi ei või saada need inimesed, kes on sündinud kuu loomise ajal (kui taevas Kuud näha pole). Usuti ka kurja sõna või õela pilguga inimeste kaetust, kättemaksuhimu ja musta maagiat. Näiteks omistati surnupesuveele sellist maagilist toimet, mis teise inimese lastetuks võib muuta või lapse kaotuseni viib raseduse ajal. Ka nooriku pulmariiete põletamine usuti seda põhjustavat. Lastetuses süüdistati peamiselt naist, see oli isegi lähiminevikus veel elujõuline uskumus.

Lastesaamiseks otsiti abi maatarkadelt ja nõidadelt, viidi läbi maagilisi rituaale. Sigimatuse raviks vihtles naine saunas oma alakeha kadaka- või pihlakavihaga. Saunas ei tohtinud noor naine istuda kohale, kus enne istus aher naine. Maagilistes rituaalides kasutati kiiresti sigivate loomade verd ja piima. Lastetu naise riietele tilgutati hiirte verd või soovitati juua emise piima.

Maagilised päevad lapsetegemiseks olid noore või vana kuu neljapäev, pühapäev ja reede. Kasutati ka maagilist “nuhtlemist”. Sigivusjõudu suurendamiseks oli “põõsaaluse materdamise nui”. See oli selline kepp, millega oli nastikut või rästikut löödud, sobis ka sanglepa urbadega oks. Veel arvati abi olevat raseda põllest herneste või terade söömisest või raseda riiete pihta löömisest. On teateid ka loomade ohverdamisest, et sigivust suurendada. Ohverdati mõni koduloom, aga mitte kunagi lind, et laps ei läheks laiale teele. Sealt tuleneb ilmselt ka “linnukese” nimetus kergemeelsete elukommetega naise kohta. Ohvrilooma liha keedeti, kuid naine ise seda süüa ei tohtinud. Ohvrilooma toores maks võeti sauna ja viheldi selle peal või sellega ahtrat naist. Pärast seda pidi naine voodis teki all mõne päeva puhkama.

Mees võis parandada oma sooritust, kui käis piduriietes ja kübaraga läbi mära rangide või õiendas naise nähes kergemat häda. Rahvapärimuse kohaselt pidi noorik pulmaööl mehe püksinööbid märkamatult lahti nööpima, et ühises kooselus poegi ja tütreid just soovitud arv sünniks. Padja alla soovitati peita nuga, siis pidi poegi ja tütreid võrdselt sündima.

Lapsetegemise juures pidid mees ja naine teineteisele silma vaatama, et lastel oleks hea nägemine ja ilusad silmad. Kui sooviti perre kindlasti poega, pandi voodi peatsiga põhjakaarde ja soovitati abieluvoodisse võtta meeste tööriistu (eriti kirvest). Mõnel pool sidus mees lausa kirve lapsetegemise ajaks seljale, et kindlasti ikka poiss sünniks ja naisele soovitati läheneda paremalt küljelt. Naine pani selga mehe särgi või peitis mehe riided padja alla.